Avangardist, müstikast ja paratamatusest tähtede vahelistes igavikes

Kodanlusele vastanduv, minevikku naeruvääristav mässaja, kes soovib luua uut kunsti vana korjusele, tirida maha kodanliku ühiskonna mugavusbarjäärid, tundmatuseni muuta seda, mis on vana, mugav ja sisseharjutud – avangardist. Ta on vankumatult progressi-usku ja, nagu kõik haisvad melioristid, näeb lunastust vaid tundmata eespoolsuses, kuid kuhu ta kõige lõpus peaks välja jõudma ning kuidas see tulevikunägemus teda ennast mõjutab või peaks mõjutama?

Esmapilgul näeme nii aristokraati kui avangardkunstnikku dikteerimas oma ajalooperioodidel enda soovide, ideede ja maitsetega tulevaste aastakümnete kunsti. Kui pikalt kultuuri ja kunsti patroonid ning seega kultuurikompassi nõeladeks olnud aristokraatia mootor vahetub avangardkunsti omaga, võtab avangardist aristokraatia sügises viimaselt üle vaid dirigendikepi ning sedasama eesmärki väga teistlaadi viisidel. Erinevus tuleb sisse seal, kus ise luues eemaldab avangardist ühe segavatest vahesammudest idee ja loome vahel, liikudes kunstis uudsuse kursil edasi vaid kasvavate sammudega. Sellega muutub aga ka ta enda suhe kunstiga – ta on nüüd kindlalt kokku köidetud kohustusega vastanduda vanale.

Ajal, kus siniverelised aeglaselt pildilt haihtusid ning romantistlik kunstnik eesrindlaseks ja avangardistiks muundus, tekkis Euroopa poliitika üldiselt vähemalt väidetes suurtele massidele keskendunud vasakpoliitikas uutmoodi liin, mis paistis eriti kätte läbi Louis Auguste Blanqui kuju, tegude ja ideede. Blanqui oli erakordne isend, üks neist harvadest mitte-marksistlikest sotsialistidest, kelle nägemuses tuli revolutsioon läbi viia mitte kontrollimatu massi poolt, vaid väikese ja sügavuti korraldatud, peaaegu kutselise võitlejate grupi poolt. Blanqui andis ise eeskuju – ta veetis poole oma elust eri kongides ja mässas kõigi Prantsuse valitsuse vastu, mille alla ta oma elu ajal sattus.

Klassiline (teatud piirini isegi romantiline) eraldatus on omane nii lihtinimesest üleval seisvale aadelmehele tema vere tõttu, kui ühiskonnast väljaspool seisvale (või seda ääretult teha soovivale) avangardistile ja seadusevälisele blanquistlikule kutselisele revolutsioonäärile nende vaadete ja valikute tõttu. Kõik kolm uhkes üksinduses püsivat gruppi jagavad kirglikku põlgust kodanlase vastu, millele viimane oma mugavast igapäevast vastab unistavate pilkudega ning endale kas mõne väiksema aadlitiitli või väidetavalt väärtusliku eesrindlase teose soetamisega.

Blanqui arusaam meiser-revolutsionäärist jäi mõjutama radikalismi üle Euroopa ka pärast ta surma ning nüüd sõnadesse ja tegudesse pandud idee väikesest, ühiskonnast eraldi seisvast poliitilisest avangardist elas oma elu edasi. Kõige suurejoonelisem näide blanquistlikest ideedest töös käis hiljem läbi Vladimir Iljitš Lenini „avangardipartei“ ning selle hilisemasse praktikasse panemise Oktoobrirevolutsiooni näol. Blanquismi mõju ise eitavat Leninit süüdistas ses seoses 1904 a. töös „Vene sotsiaaldemokraatia korralduslikest küsimustest“, teise nimega „Leninism või marksism?“ Rosa Luxemburg, muuhulgas tundes muret selle üle, et poliitiline eesrindlus võib nii kaugeneda töörahvast ning tõmmates ette heitvalt joone „jakobiinid – blanquistid – Lenini revolutsiooniline avangard“. Veel taunib ta ka seda, kuidas revolutsionäärid ise muutuvad lihtsalt keskorganile alluvateks täidesaatvateks tööriistadeks – Luxemburg näeb ses kõiges ebasobivalt autoritaarset joont, kuid meie võime siit niisama hästi leida ka sarnasusi avangardistlike kunstirühmitustega, milles ideeline-loov jõud lõppes siiski paari kindla tegevama liikme ja kuju käes, näiteks oli nii futurist Marinettiga.

Samas võib kaaluda ka jõuvahekorra selliseks kujunemist kui teatavat paratamatust äärmuslike liikumiste juures ning seetõttu ka radikaalset avangardi kunstis kui ebademokraatlikult ülesehitatud gruppide kogumit. Et radikalism on oma ideedes erakordne (see teebki ju ta radikaalseks) ja suuremal massil on kalduvus olla vähem radikaalne põhjusel, et erakordsed ideed on inimestes suhtelieslt haruldane juhus, siis võiks ju järeldada, et mida suurem ja äärmuslikum on liikumine, seda vähem demokraatlik ta on. Seega oleks radikaalse grupi suurenedes järjest väiksem tõenäosus, et selle liikmed oleksid piisavalt radikaalsed, et ideeloome protsessis osaleda ning jäävad seega tulemusena tahaplaanile, ideoloogilise juhi või juhtorgani käske ning ideid täide saatvateks tööriistakesteks.

Avangardi ühisosi Prantsuse radikalismiga võib leida kõrgemas ja müstilises – Gustave Le Bon puudutab Prantsuse revolutsiooni psühholoogiat analüüsides jakobiinide mässumeelset müstitsismi, mis asendas apostlite kujud revolutsiooni kangelastega ning kuulutas sõja kogu Euroopale – tung astuda Taavetina kehtiva korra Koljati vastu, mis pole palju erinev Malevitši sõjast päikese vastu või Blanqui loodud võitlushüüde „Ni dieu ni maître!“ („jumala ja isandata!“) tunnetuslikust taustast.

Jakobiinlike müstikute väljakutsete taga on puuduvat jumalt asendamas uus püha paar - l'Être suprême, Ülim Olend, kes on tardunud embuses mässuvaimu müstilise ebakainusega. Taoline duo on seesama, mis hiljem võimendunult valitseb kunstilist eesrindlust – on ju viimasel selged sidemed ka teosoofilise liikumise ja muu sarnase müstikaga, kirjeldatud Kandinsky poolt teoses „Concerning The Spiritual In Art“. Nietzsche poolt maetud kristlik jumalus jätab enda kohale tühjuse, mida avangardist täidab „pöörates substantside ja ideede poole, mis annavad vabad piirid hinge mittemateriaalsetele püüdlustele“, saades müstitsismist oma romantilise mässajavaimu kõrvale teise jumala. Le Bon kõrvutab Prantsuse revolutsiooni müstilist vaimu nõiakunstiga – nägemus, mis omakorda lubaks julgematel astuda järgmine, veel pikem samm ja kutsuda ka ajaloojoont mööda kaugel eespool olevaid Vene avangardiste, kes oma töid esoteeriliste joonte järgi ehitasid, nõidadeks. Bürgeri järgi polnud nende tööd mitte kunst, vaid manifestid. Niisama võib neid töid näha ka omamoodi rituaalidena, visuaalsete ja sõnatutena, et oma tegudega toita jumala aseainet ja sellega säilitada ka sisemine harmoonia.

Esinevad ideelised lahkuminekud näiliselt optimistlikult progressi-usku avangardistide ja Blanqui müstitsismist kaugenenud ja elu tumedal lõpusirgel teoses „L'Eternité par les astres“ väljendatud palju pessimistlikumates ideedes. Blanqui väitel igavikus „kordamisele pöördumine muutub vajalikuks“, sest inimkonna ja universumi käsitleda on vaid piiratud arv eri teisendeid, mis omakorda teeb ka nende võimalike kombinatsioonide arvu piiratuks, pannes seega selge piiri lõpmatu arvu maailmade erinevustele. Täpselt sama stsenaarium peab mingil hetkel lahti rulluma kunstis olenemata sellest, kas eraldunud eliit eksisteerib või mitte. Võimalike liitmiste arv jääb piiratuks, kui kunstilugu edasi rulliv avangard jõuab loomingumaailma servale – ei eksisteeri enam ühtegi seni teostamatut radikaalset ideed, seega kaob avangardi mõte ja ta lahustub ning teatud aja pärast jõuab (nagu see on läbi Lääne ajaloo alati jõudnud) ka ülejäänud kunstimaailm sellele järele ja peatub paratamatult samuti sel piiril. Ees on inimese enda ja tema käes olevate kõikvõimalike materiaalsete võimaluste piiratusest tekkinud potentsiaalse loomingu piir.

Selline nägemus igavikust toob taas kokku Blanqui arusaamad (igasugune progress, mis saavutatakse selles kindlas maailmas on lõpptulemusena mõttetu, sest mõjutab vaid seda kõigist lõpmatust hulgast maailmatest, kuid tõeline revolutsionäär peab siiski täitma oma kohust sest hoolimata, ka selle lohutu väljavaate lävel) ning avangardistliku kunsti – kuigi igatsugune kujuteldav ja tõeline progress esineb kapseldatuna vaid omaette, eraldatuna kõigist teistest võimalikest maailmadest ning lõpptulemusena oma olemuselt piiratu ning kasutuna, on siiski avangardisti kohus tungida veel võimalike lävedeni, et siis lahtuda ja seega oma ohverdusega ka ülejäänud ühiskond enda raiutud rada pidi potensiaalse loomingu viimasele äärele. Nii, nagu blanquistlik riigipööre muutub mõttetuks igavikus, lahustamata siiski revolutsionääri kohust seda läbi viia, jäävad sama kasutuks avangardisti püüded ikka ja alati eralduda ning oma eraldatusega tirida neisse aheldatud inimkonna (või, vähem optimistlikult, Lääne) looming selle viimase piirini.

Siin, kõige lõpus, terendava tühisuse piiril, seisab ka lahendus avangardis toodetavale müstitsismile. Ta on müstik ning valib ebaratsionaalse usu, et luua lootusetule vältimatusele kergemini seeditav alternatiiv, kattev ideeline lisabarjäär, olles seega mitmeti sarnane inimesega, kes usub taassündi või ellu pärast surma, et mitte leppida võimalusega, et tema ise, kes ta on oma maailma kese, saaks lihtsalt õhku haihtuda, kaduda. Siin võib ka märkida, et sõjalist päritolu sõnal „avangard“ (see on, kaardi- või karistusüksus rünnaku teravikus, ohu keskel) on ka teisi rahvusvahelisi sünonüüme, millest üks avab selle tähendust ja ka teatavat hingelist seost eriti hästi justnimelt sellise lootusetusega. See kõlab „les Enfants perdus“, „kadunud lapsed“.

Müstitsismi rullitud avangardistid, kellest on uues vapras maailmas saanud uue kunsti jaoks rada raiuv pioneeride rida, ei teadvusta või ei soovi endale teadvustada neid lõpuks ees ootavat ületamatut müüri või kuristikku või, tõepoolest, maailma lõppu. Nende püüded hakkida maha vanamoodi kunst ja luua midagi täiesti uut on justnimelt samavõrd nende ühiskondlikuks kohuseks, nagu ühe revolutsionääri jaoks on maha tirida kas päriselt või kujutelda rõhuv riik. Siiski, teadmine, et nende töö ning maailma edasikerimine saab olla lõpus siiski ei midagi enamat kui täiesti kasutu, kapseldatuna ühte maailmadest lõputus igavikus ning piiratud inimvõimete ja –ressursside barjääriga, on nende jaoks piisavalt talumatu, et tekib vajadus lohutavat alternatiivi pakkuva müstitsismi järele. Kui eemaldada kõik müstika ja esoteerika kihid, jääb ju neile alles alles vaid igavikku ehitatud rada ja kuristik ning ühiskondlik kohus nendeni välja jõuda, tirides kogu ühiskonna loomingut enda järel – kohus, mille täitmine ei muuda mitte kunagi mitte midagi, aga mida siiski tuleb täita.

Kasutatud kirjandus

Blanqui, Louis Auguste „Eternity by the Stars: an astronomical hypothesis", Contra Mundum Press, 2013

Blanqui, Louis Auguste „Selected Works of Louis Auguste Blanqui", EatDogEat Publishing, 2011

Egbert, Donald Drew „Social radicalism and the arts, Western Europe: a cultural history from the French Revolution to 1968", New York, Knopf, 1970

Eliot, Thomas Stearns „Notes Towards the Definition of Culture", Faber & Faber, 1973

Kandinski, Vassili „Concerning The Spiritual In Art", 1977. aasta variant

Le Bon, Gustave „La Révolution française et la Psychologie des Révolutions", Kessinger Publishing, 2010

Luxemburg, Rosa. „Organizational Questions of the Russian Social Democracy", 1904