Isekas meem ja DNA-õiguslus

Elu eesmärk on replikatsioon. Eesmärk ei tähenda molekulidele teadlike motiivide omistamist, vaid seda, et looduslikus valikus kestavad ainult need, kes soosivad oma DNA levimist. Pärilikkusmaterjalist ehk DNAst sünteesitakse transkriptsiooni käigus RNA, millest omakorda sünteesitakse interaktsioonis keskkonnaga fenotüübi ehitusmaterjaliks kasutatavad valgud. Teised alleelid, genotüüp ja populatsioon on iga individuaalse alleeli jaoks keskkonna rollis. Valik toimub fenotüübile ehk keskkonnas avaldunud geenidele. Geenivariandid, mis ökosüsteemis iseenda või identsete molekulide kohasust ehk paljunemisedukust isekalt soodustavad, jäävad; need, mis altruistlikult võõraid eelistavad, kaotavad konkurentsieelise (Dawkins, 2006). See tähendab, et loodusliku valiku käigus toimub pidev sigimisedukuse kindlatele keskkonnaoludele optimeerimine.

Evolutsiooniline protsess ei kehti ainult DNA-l põhinevale elule, samu valikuprotsesse saab kirjeldada kõigil replikaatoritel. Darvinistliku valiku tingimusteks on kestvus, levikuvõime ning mutatsioonide ehk kopeerimisvea olemasolu (Gariépy, 2018). Üheks selliseks analoogiks replikaatorite levikust on kultuurievolutsioon. Kultuurievolutsiooni kirjeldades on Richard Dawkins (2006) võtnud kasutusse meemi – n.ö leviva infoühiku mõiste. Kuigi meemidele kehtivad omad valikutingimused, siis DNA-l põhineva elu jaoks on meemid osake fenotüübist ehk keskkondlikest mõjudest. Meem on pärandatav, kaasaskantav keskkond ning aju vabavara. Isegi kui indiviid ise meeme ei tooda, kasvab ta üles endaga geneetiliselt sarnaste tegelaste valitud või loodud keskkonnas ning on vastuvõtlik nende seas levivatele meemidele.

meem X geen = #kiirendus

Levinud arvamuse kohaselt on inimese bioloogiline evolutsioon viimased 50 000 aastat stagneerunud, seda seetõttu, et olles saavutanud kindla võime kultuuriliseks arenguks, enam tugevat valikusurvet ei toimu (Cocran ja Harpending, 2009). Kui aju vabavara ehk meemide pidev uuendamine võimaldab kohasuse tõstmist, ei pea toimuma enam riistvara ehk DNA variantide pidevat optimeerimist. Üks eelmainitud arvamuse tulihingelisemaid propageerijaid oli antropoloog Steven J. Gould.

Gouldi (2007) läbistatud tasakaalumudel (punctuated equilibrium) kirjeldas, et evolutsioon ei toimu ühtlases tempos graduaalselt, vaid järsemate hüpetena, mis toimuvad perioodidel, mil genotüüp ei ole keskkonnaga lähedases kooskõlas. Ebakõla saab juhtuda kahel viisil. Üheks põhjuseks võib olla suur keskkonnamuutus - looduskatastroof, kliimakõikumine, ökoloogilise niši või nišitäitja teke jne. Teiseks viib ökosüsteemi tasakaalust välja oluliselt kohasust mõjutavate mutatsioonide teke, mis populatsiooni stabiilsust häirib. Kõigi teiste alleelide jaoks on uue olulise mutatsiooni sissetung samaväärne järsema keskkonna muutusega - iga alleeli jaoks moodustavad teised alleelid ja nende kandjad valikusurvet suunava ökoloogilise süsteemi.

Läbitorgatud tasakaalumudel viitab suhtelisele, mitte absoluutsele evolutsiooniseisakule. Mikroevolutsioon toimub pidevalt. Mida lähemal ollakse optimaalsele kohasusele keskkonnas, seda nõrgem on valikusurve ja vastupidi. Kasulike alleelide arv on alati piiratud ning valik saab toimida ainult olemasoleva variatsiooni sees. Seega, mida kauem on keskkond stabiilne, seda lähemale liigutakse maksimaalsele võimalikule optimaalsusele oma nišis. Järsemate muutuste korral hakkab toimima kiire valikusurve uue optimumi poole.

Teoreetiliselt võiks Gouldi tõlgendus inimevolutsiooni suhtelise seiskumise kohta toimida, kuid empiirika näitab vastupidist. Rafineerituma kultuuri tekkimisel ei ole bioloogiline valik mitte seiskunud, vaid on viimase 10 000 aasta jooksul üha kiirenenud. Selle ajaperioodi valikusurve on olnud pea 100 korda tugevam kui keskmine hominiidide evolutsioonikiirus 6 miljoni aastase eksistentsi jooksul (Cocran ja Harpending, 2009).

Tugevaim valikusurve toimub perioodidel, mil fenotüüp ei ole keskkonna suhtes olemasoleva geneetilise variatsiooni piires optimaalne. Mida kauem on keskkond staatiline, seda pikemalt on looduslik valik saanud kasutada olemasolevat variatsiooni populatsiooni optimiseerimiseks maksimaalseks võimalikuks kohasuseks. Probleem ei seisne mitte Gouldi tasakaalumudeli loogikas, vaid temapoolses geeni ja keskkonna interaktsiooni väärtõlgendamises. Uus kultuur, uued tehnoloogilised läbimurded, kombed jms loovad valikuks ka uued tingimused. Ei ole keeruline ette kujutada, et põlluharijate populatsioonis optimeeritakse hoopis teistsuguseid omadusi kui küttide korilaste seas ning vabamajanduses tagavad edu aga hoopiski muud omadused ja heaoluriigis kolmandad. Sootsiumis domineerivad meemid määravad, milline käitumine on geneetiliselt kohane, milline mitte.

Viimase 10 000 aasta radikaalne keskkonnatingimuste muutus on seega toonud kaasa ka tugeva geneetilise valiku, mis on omakorda lubanud toota ja arendada uusi meeme. Siinjuures ei tohi unustada, et memeetiline evolutsioon on võimaldanud inimkonnal tõsta keskkonna kandevõimet märkimisväärselt. Suurem populatsioon toodab rohkemal arvul mutatsioone – seega variatsiooni, mille seast valida, on oluliselt rohkem kui varasemalt. Vastastikku võimendav tagasiside meemide ja geenide vahel on tekitanud enneolematu kiirenduse tsükli mõlema mutatsioonide tekke- ja valiku kiiruses.

Sinu huvid on sinu DNA huvid, meemil on sinust pohhui

Frank Salteri (2007) järgi on võimalik eristada ülimat geneetilist huvi ehk replikatsiooni ning vahetuid huvisid nagu näiteks tervis, vabadus, ressurssid ja atraktiivse vastassugupoole olemasolu. Vahetud huvid on paljunemisele alluvad, valikud, mida fenotüüp eelistab, sest nad teenivad või on kunagi teeninud geneetilisi huve. Vahetud huvid on valikud, mis on meile emotsionaalselt meeldivad ning mida tehes tunneme ennast hästi. Pikaajalisema keskkonna stabiilsuse puhul tagab valik vahetute ja ülimate geneetiliste huvide identsuse. Ökosüsteemis paljunemisele mittesoodsaid valikuid soodustavad geenid kaovad ja alles jäävad need, mis soosivad ülimat geneetilist huvi.

Olukorras, mil memeetiline evolutsioon toimub enneolematu kiirusega, on ebakõla vahetute ja ülimate geneetiliste huvide vahel ootuspärane. Kultuurievolutsioonil on bioloogilisest valikust oluliselt vähem piiranguid ning seetõttu on memeetiline eestvedu DNA valikulise suuna suhtes paratamatu.

Meemireplikatsioon on analoogne viirusega, kuna meem vajab vastuvõtlikku infokandjat ja ei saa ilma temata paljuneda. Meem levib olemasolevate organismide ajust ajju, kinnitudes fenotüübi vastuvõtlikule lookusele. Võrdlus viirusega ei viita meemi olemuslikule kahjulikkusele, vaid nii meemi kui ka viiruse vajadusele leida vastuvõtlik DNA põhine kandja. Vaieldamatult on memeetilise evolutsiooni poolt võimaldatud tehnoloogiline areng inimese DNA levikule kaasa aidanud - sellegipoolest, tuleb Dawkinsi termineid kasutades ka meemi isekaks pidada.

Meemide leviku oluliseks piiranguks võib pidada adaptsiooni samale meemiruumile ning konkurentsi kindlate aju lookuste üle. Meemide kinnitumine ei ole juhuslik, sest valik eelistab neid, mis sobituvad teiste, juba eksisteerivate meemidega. Vastastikuselt võimenduvad meemid moodustavad koos stabiilse kultuurikomplekti. Veel tuleb arvestada, et keerulisemad meemid on peaaegu alati teiste meemide mutatsioonid, mitte midagi täiesti originaalset. Uutel meemidel on keeruline tungida süsteemi, kus kõik komplekti osad teineteist ühise puslena võimendavad (Dawkins, 2006). Samuti võistlevad mitmed meemid ajus samale lookusele – paljude uskumuste ja arvamuste samaaegne omamine ühes valdkonnas on välistatud – või vähemalt peab üks idee vastavalt olukorrale domineerima.

Lisaks meemiruumi sobitumisest peab ka kandja olema teatud meemidele vastuvõtlik. Ilmsetel põhjustel oleks inimestele keerulisem müüa kultuurilist tava, mis on geneetiliste huvidega selges vastuolus. Meemid, mis rõhuvad tungidele, mis on evolutsioonilises ajaloos kohasust tõstnud, kinnistuvad kergemini ja vastupidi.

Erinevalt bioloogilisest evolutsioonist ei oma meemide muteerumine ilmseid lõivsuhteid. See tähendab, et primaarseteks kriteeriumiteks on meemide levikukiirus, kinnituvus ja püsivus kindlas lookuses - meemide mõju nende kandja geneetilisele kohasusele omab teisejärgulist rolli. Maksimaalselt kinnitumisele keskenduvatel meemidel on, ceteris paribus, alati aju lookuse hõivamisel konkurentsieelis. Kui geneetilisele kohasusele kahjulikul meemil õnnestub kandjale kasulik meem lookuses asendada, siis ongi sissetungija võitnud ning memeetiline valik toimunud. Bioloogilises evolutsioonis on loomulikult edukamad need DNA-põhised organismid, kes omavad kahjulike meemide vastu teatavat immuunsust. Paraku saab bioloogiline evolutsioon meemi vastuvõtlikuse suhtes toimuda alles siis, kui meem suudab kandjat nakatada ning ajus vastava domeeni hõivab. Sellisel juhul on tegemist juba valikuga meemikandja, mitte meemi enda kohasusele.

Seega toimub DNA organismide seas valik vastuvõtlikkusele erinevatele meemidele ja meemide seas valik kinnitumis- ja levikuvõimele. Meemil on pohhui, kas ta on kandjale kasulik või ei - tema jaoks loeb ainult replikatsioon.

Kiirus eelistab meeme

Tänu tehnoloogia arengule ja infoühiskonna tekkele on meemide replikatsioon saanud enneolematu eelise. Kui varasemalt oli inimkond fragmenteeritud ja meemid levisid peamiselt väikestes kogukondades, siis nüüd on tänu sotsiaalmeediale ja tsentraalselt kontrollitavatele infokanalitele võimalik meeme levitada välkkiirelt üle kogu tsiviliseeritud maailma. See on geneetilistele huvidele tõsine väljakutse. Minevikus surid geenide reproduktiivsete huvide suhtes kahjulikud meemid koos nende kandjatega lokaalselt välja ning laiema leviku suutsid saavutada ainult need ideed, mis neid kandvate fenotüüpide kohasust kasvatasid – meem sai liikuda vaid koos inimesega. Tänapäeval oleme levikukiiruselt lõivsuhte eemaldanud – meem ei vaja viiruslikuks levikuks populatsioonide vahel enam mitut generatsiooni, vaid piisab loetud minutitest ja tundidest. Vabavara pikaajalisem mõju kandjale on seega levikuvalemist peaaegu et eemaldatud.

Avalik inforuum võimaldab tajudega manipuleerimist, mis nõrgendab inimese immuunsüsteemi, võimaldades seeläbi geneetiliste huvide suhtes kahjulike meemide sissetungi.  Massimeedias on lihtsalt võimalik luua moonutatud pilt meemide ihaldusväärsusest – kui varasemalt oli määravaks isiklik või kogukondlik vaatlus meemikandja edust või ebaedust, siis nüüd on võimalik kunstlikult luua fassaadidee kõrgest väärtusest. Piisab mulje jätmisest, nagu enamus või edukas ühiskonna segment kindlat meemi kannaks ja väärtustaks. Säärase mainekujunduse vastu on meemide vastases evolutsioonilises võidurelvastumises mahajäänud inimmõistus praktiliselt kaitsetu.

Ülimate geneetiliste huvide osas oleme eriti haavatavad evolutsioonilises ajaloos adaptiivseid vahetuid huve mõjutavatele meemidele, mis tänapäevases ökoloogias omavad vastupidist mõju. Emotsionaalsel hedonismil, materiaalsete huvide lõpmatul tagaajamisel, individualismil ja pideval vooruste signaliseerimisel on olnud oluline roll sootsiumi arengus, kuid ressursirikkas ja globaliseerunud maailmas võtavad nad tihti äärmusliku rolli, mõjudes neid omadusi kandvate populatsioonide kohasusele negatiivselt. Kõige otsesemalt kahjulikeks võib pidada ideid, mis soosivad altruismi geneetiliste konkurentide suhtes, antinatalismi ning muid moraalseid seisukohti, mis oma enda geneetilise grupi huvisid kahjustavad. Kiiresti muutuvas maailmas ei saa me enam loota kõhutundele, valides õige ja vale, hea ja halva vahel - vajalik on vaadelda käitumise tegelikku mõju nii grupi - kui ka individuaalsele geneetilisele kohasusele.

Naturalisti loogikaviga?

Toetudes neile eeldustele ja olles võimelised toimivad valikumehhanisme mõistma, kas me peaksime teadlikult suunama meemivalikut nii, et see oleks meie geneetiliste huvidega kooskõlas? Või oleks selline mõtlemine lihtsalt naturalisti loogikaviga? Klassikaline näide on siinkohal vägistamise adaptiivsus kindlates olukordades – see, et mingi käitumine võib vahepeal geneetilise kohasuse suhtes optimaalne olla, ei taga sotsiaalset ega moraalset õigustust. Klassikaline näide siinkohal ei tööta. Vägistamine võib olla adaptiivne indiviidile, aga mitte grupile. Püsimajäämine on aga kogu grupi huvides ning moraalne tunnetus on vajalik just kollektiivseks eksistentsiks. Mis on vaadeldav, ei ole alati ihaldusväärne, kuid millegi ihaldusväärseks pidamise preambulaks on hinnangut andva sisendi ehk meie olemasolu.

Lisaks tuleb tõdeda, et nagu kõik muu, on ka meie teadvus ning sotsiaalne taju olemas - kas siis kaasproduktina või otseselt sellepärast, et nende omamine on meie kantud geenide kohasust evolutsioonilises ajaloos tõstnud. Kui mingil momendil hakkab see huvide teener tootma eetilisi väiteid eksistentsi või geneetilise jätku ülimateks huvideks tembeldamise vastu – ja me oleme neile väidetele vastuvõtlikud - siis saab tegemist olla ainult kultuurilise viirusega mis oma kandjad varem või hiljem hävitab.

Siinkohal ei tohi unustada, et ka meie moraalne taju omab evolutsioonilisi juuri. Ameerika psühholoog Jonathan Haidt on demonstreerinud, kuidas esmalt tekib toimuvale intuitiivselt tunnetuslik moraalne reaktsioon, ning alles pärast seda kognitiivne põhjendus (Haidt, 2012). Lisaks on Haidt näidanud, et moraalsed reaktsioonid erinevad neurotüübiti, mis on omakorda pärilikud. See tähendab, et erinevate alleelide poolt produtseeritud ajud omavad variatsiooni meemide vastuvõtlikusele. Selle variatsiooni olemasolu viitab selgelt toimivale bioloogilisele valikule meemide omistamise suhtes.

Probleemile on iseloomulikud just inimese kõrgemale kognitsioonile või väärtustele rõhuvad vastuargumendid. Enamus intuitiivseid reaktsioone on domeenispetsiifilised - kindel aju piirkond reageerib kindlal viisil stiimulile. Inimest eristab teistest DNA-l põhinevates organismidest kõrge üldintelligentsus, mis on suure tõenäosusega arenenud just nimelt vastukaaluks kiiresti muutuvatele keskkonna oludele (Kanazawa, 2011). Kaalutletud otsused tulevad kasuks evolutsiooniliselt uudsetes olukordades, millega intuitiivsed reaktsioonid pole varem kokku puutunud ega kohanenud. Nentides, et evolutsiooniline võidurelvastumine kahjulike meemide vastu kirjeldab täpselt seda olukorda, kus intuitiivne taju paratamatult vajaka jääb, on ainus mõistlik lahendus probleemile teadlikult ja teadvustatult kognitiivsel tasandil lahendust otsida.

Võidurelvastumises tunnetuslikult meeldivate, kuid geneetiliste huvide suhtes kahjulike meemide vastu teadusliku analüüsi ja ratsionaliseerimisvõime kasutamine ei ole mitte ainult eetiline vaid kogu olemuse raison d'être. Evolutsioonil on täiesti ükskõik teadvusesse kinnitunud filosoofiast, eetikast ja moraalist - lõpuks loeb ainult see, kes jääb ja kes mitte. Ei tohi lasta meemidel ennast cuckida. Vajame eumeemikat nüüd ja kohe.

Viited:

Cochran, G., Harpending, H. (2009). The 10,000 Year Explosion: How Civilization Accelerated Human Evolution. New York: Basic Books

Dawkins, R. (2006). The Selfish Gene: 30th Anniversary edition. Oxford University Press

Gariépy, J. F. (2018).The Revolutionary Phenotype: The amazing story of how life begins and how it ends. Middletown: Elora editions

Gould, S. J. (2007). Punctuated Equilibrium. Belknap Press of Harvard University Press

Haidt, J. (2012). The righteous mind: Why good people are divided by politics and religion. New York, NY, US: Pantheon/Random House.

Kanazawa, S. (2011). The evolution of general intelligence. Personality and individual differences, 53, 90-93.

Salter, F. (2007). On Genetic Interests: Family, Ethnicity, and Humanity in an Age of Mass Migration. Transaction Publishers: London