Kuidas empaatia lõhestab ühiskonda

Avalikus ruumis mõistetakse empaatiat valesti. Oktoobris ilmus põhjalik uuring, mis mitte ainult ei sea empaatia rolli polariseerumise vähendamisel kahtluse alla, vaid tõestab taotlusele vastupidist.

Uuring “How Empathic Concern Fuels Political Polarization” algab varasemal kirjandusel põhineva eeldusega, et empaatia, mõistetud uuringus kui empaatiline mure, kaasatundmine, on valikuline, eelkõige sisegrupile suunatud fenomen, sest välisgrupile suunatud empaatia kipub olema kulukas ning küllaltki kasutu. Miks on empaatia valikuline ja millest on see motiveeritud, leiab viidetes välja toodud Jamil Zaki paberist (soovitan lugeda!). Polariseerituse ja empaatia positiivse seose puhul ei ole tegemist ennekuulmatu avastusega, küll aga rõhutatakse uuringus ilmselget, et olenemata varasemast kirjandusest mõistetakse avalikkuses empaatiat jätkuvalt teisiti ja valesti.

Uuringus demonstreeritakse peamiselt kahte asjaolu. Esiteks seda, et kõrgem empaatia tase ennustab afektiivset polariseerumist ehk erinevust enda poliitilisele poolele ja vastaspoolele antud hinnangute vahel.

Teiseks on käsitletud empaatia seost kahjurõõmuga vastaspoole õnnetuste suhtes ja valmisolekuga vastaspoolt tsenseerida. Osalejatele näidati artiklit ülikoolis toimuvast debatist, kus esinejaks valiti suvaliselt kas küsitletu poliitilise poole esindaja või vastane. Üritusel olid kohal protestijad, kelle politsei laiali ajas ning kõrvalseisja, kes tahtis üritust jälgida, aga keda üks protestija ründas. Protestide survel jäeti lõpuks üritus ära. Uuringus leiti, et kui protestijad esindavad küsitletu vaateid, siis empaatilisus ennustab tugevalt kahjurõõmu (Schadenfreude) ja toetust ürituse tsenseerimisele. Kui protestijad esindavad vastaspoolt, siis empaatia ei ennusta soovi protestijaid karistada, samas empaatia soovi ka ei vähenda.

Milles siis asi? Nimelt kiputakse segamini ajama inimese sisegrupi laiust sisegrupist hoolimise määraga. Empaatiat ei iseloomusta sisegrupi suurus, vaid sisegrupist hoolimise määr ja pro-sotsiaalne käitumine, mis siis väljendub ka suurema valmisolekuga astuda konflikti vastaspoolega. Empaatia ennustab seda, kui tugevaid seisukohti võetakse “meie” ja “nende” eristuses.

See seab perspektiivi vasakpoolel levinud empaatiakäsitluse. Indrek Saar ütles sotside uue juhi valimise eel: “häda oli kuvandis, mis meile tekkis. See hakkas vastu töötama sellele, mida meie valija ootab. Sotside valija ootab meilt empaatiat ja hoolivust, aga meie kuvandiks tekkis üleolevus ja patroneerimine. Me peame edaspidi kõvasti sellega tegelema, et me ei jätaks endast muljet, mida me tegelikult ei ole”. Sarnaseid mõtteid on väljendanud Kaja Kallas ETV “Pealtnägija” aastalõpuintervjuus, kus ta tõi välja, et praeguses ühiskonnas kardavad kõik midagi ja seepärast võiks igal ühiskonna tasandil olla rohkem empaatiat, kuulamist ja teineteisemõistmist.

Empaatia ja patroneerimise vastandamisi leiab meie poliitruumis kõikjalt - eeldatakse, et rohkem empaatiat tähendab suuremat vastaspoole mõistmist. Ma ei heida otseselt ei Saarele ega Kallasele ette, et nad empaatiat valesti käsitlevad - viga on levinud ja eksitus mõistetav. Selle vaate põhjuseid võib leida laiemast arusaamast, et identiteeti väljendatakse vaid positiivselt ning kõik negatiivsed väljendused, mis on suunatud kellegi vastu, on identiteedi moonutused. Paraku on igal toimival grupiidentiteedil ja seda hoidvatel institutsioonidel ka ohtlike aktorite vastased kaitsemehhanismid (teaduses eelretsenseerimine, riikides piirid, politsei jne), mistõttu on igati eeldatud, et grupi muredest hoolimise määr ennustab ka seda, mis määral osaletakse “meie” vastaste ohtudega tegelemisel. Pool-paradoksaalselt ilmneb, et mida madalam on inimese empaatia, mida antisotsiaalsem on ta oma sisegrupi suhtes, seda vähem negatiivset emotsiooni tekitavad "nemad".

Siiski leiti uuringus empaatial konfliktide lahendamisel ka positiivne roll. Nimelt kuna empaatilised inimesed on avatumad gruppidevahelisteks interaktsioonideks ja gruppidevahelised interaktsioonid vähendavad ka eelarvamusi (Pettigrew ja Tropp, 2011), siis kokkupuudete puhul, milles osapooled ei ole üksteisele vastandatud, suudavad empaatilised inimesed kergemini polariseerumist vähendada. Ehk empaatia roll polariseerumisel sõltub sellest, mis on grupi eesmärk või millistes situatsioonides vastaspooled kokku satuvad. Empaatia võimendab selliste situatsioonide tingimusi. Need, kes rivaalitsevates osapooltes varasemalt kõige agressiivsemalt sõdisid, võivad ühise keele leidmisel olla järsku suurimad ühendajad.

Kui eesmärk on tuua rivaalitsevad osapooled kokku, siis seda ei lahenda üleskutsed mõistmisele, empaatiale, vaid otsesed ja nähtavad katsed leida see mõistmine ja ühine keel. Moraalne signaleerimine empaatia suurendamiseks on kasutu või halvemal juhul hoopis suurendab lõhet, kuna kumbki grupp ei ole esiteks üksteise silmis empaatiline õige sisegrupi suhtes, teiseks kipub signaleerimise eesmärgiks olema hoopis sisegrupis staatuse saamine, kuid probleemi lahendamiseks on just vaja loobuda osadest sisestaatust andvatest signaalidest. Ühte suurendades väheneb lõivsuhteliselt teine.

Ehk olulisem küsimus taandub taas selleni, mis on need sisegrupid ja kas on üldse võimalik leida seda ühist keelt. Millest on tekkinud need lõhed, mistõttu soovitakse näha rohkem empaatiat ja mõistmist? Kes on need osapooled, kes teevad etteheiteid või kellele tehakse etteheiteid vähese empaatia osas? Üldistatult on kaks osapoolt: konservatiivsed rahvuslased ja liberaalsemad globalistid ning kahe osapoole erinevad segud.

Niisiis on õigem küsida, kas lennujaamaesteetika esindajad (kirvemehelikud üldistused, ma tean), kelle jaoks rahvus on vaid keel, kes soovivad näha inimkeskset ja ühendatumat maailma ning peavad vanemaid kooseluvorme iganenuks, suudavad leida ühise keele populistidega, kelle vaated klapivad lääneriikide konservatiivse enamusega: olenevalt riigist on üle 40% arvamusel, et immigratsioon muudab nende riiki viisidel, mis neile ei meeldi (46% Kanadas, 41% Poolas, 63% Itaalias, 56% Belgias jne). 47%-71% soovib täielikku keeldu moslemitest sisserändajatele. Euroopa Liidus ja USAs tunneb keskmiselt 82% ennast tugevalt seotud oma riigiga, ja nii edasi (Eatwell ja Goodwin, 2018).

Kui empaatiasoovijad tahavad ülevaadet populistide tõusu mittekarikaturiseeritud põhjustest, siis soovitan lugeda Eatwelli ja Goodwini teost “National Populism: The Revolt Against Liberal Democracy”, milles (vasakpoolsed) sotsioloogid analüüsivad pikaajalisi trende, mis on populistide kasvu põhjusteks. Nende leitu kohaselt on senine populistide edu alles algus, kuna trendid, mis on üle poole sajandi tavainimesele aina suuremaks probleemiks muutunud, on vana eliidi silmis head või neid ignoreeritakse. Kui keskmiselt arvab maailmas 63% rahvast (s.h. korrumpeerunud riikides, türanniates, banaanivabariikides), et nende poliitiline eliit neist ei hooli, siis ei pea eelneva valguses väga imestama, et demokraatlikus Läänes on need numbrid sellised: Prantsusmaa 78%, Itaalia 72%, Poola 71%, Saksamaa 52%, USA 67%, ÜK 58% jne.

Senikaua kuni taotlused empaatia suurendamiseks sarnanevad reaalse mõistmise asemel etteheitvatele vihjetele, et vastaspool vihkab ja ei hooli piisavalt, ei ole võimalik ühelgi osapoolel ka astuda ruumi, kus identiteedikonfliktide asemel püütakse taasintegreeruda küsimustes, mis üldse varasemast suuremad lõhed tekitas. Läänemaailmas (s.h. Eestis) on aina kasvava liberaaldemokraatias pettunute hulga jaoks jätkuvalt väärtus- ja identiteedikriis, mitte vana eliidi leitud empaatia- ja populismiprobleem. Seda ei lahenda tühjad žestid ja kutsed positiivsele suhtumisele. Kui sind kutsutakse või sina kutsud kedagi üles suuremale empaatiale, siis tasub mõelda, kas teist poolt ka tegelikult ilma karikatuurideta mõistetakse.

Viited

1. Simas, E., Clifford, S., Kirkland, J. (2019). How Empathic Concern Fuels Political Polarization. American Political Science Review: Cambridge University
2. Zaki, J. (2014). Empathy: A Motivated Account. Psychological Bulletin
3. Pettigrew, T., Tropp, L. (2011). When Groups Meet: The Dynamics of Intergroup Contact. New York: Psychology Press.
4. Eatwell, R., Goodwin, M. (2018). National Populism: The Revolt Against Liberal Democracy. London: Pelican