Mearsheimeri Hiina, kaduv Ameerika ja varuplaan kolme mere vahel

Minister Mart Helme läks Soome, mängis seitsmeteistkümne ajakirjaniku ees suurt riigimeest ja pajatas laiadest plaanidest ning siis sai kodus vastu pükse – me kõik veel mäletame, mis juhtus. Igatahes, nüüd kui see tillu-skandaal on kenasti surnud, maha maetud ja teiste skandaalidega asendunud (vaid Uued Uudised tegeleb pool-loidude tagasivaatavate eneseõigustustega), on suurepärane aeg see mürglilaip uuesti välja kaevata ning seda hoopis teise, seni äraleierdamata nurga pealt kaeda.

Toome lavale John Mearsheimeri, Ühendriikide välispoliitika „realistide“ koolkonna hiilgaivama tähe. Erinevalt valdavast ja valitsevast sügavalt ideoloogiliselt motiveeritud ning idealistlikust välispoliitika peajoonest on ta (nagu teda nii tihti süüdistatakse) n-ö „vanaaegse välispoliitika“ tüüp. See tähendab, et ta peamised eeldused on, et pole midagi uut siin päikese all, rahvusvahelistes suhetes valitseb samasugune anarhiline olukord, nagu see on seal alati valitsenud ja seega käituvad kõik riigid jätkuvalt lõpuks ainult omakasust lähtuvalt. Sellisel tänasesse maailmasse kuidagi sobimatul küünilisusel on loomulikult ette näidata kuhil töövõite. Näiteks oli Mearsheimer üks neist väga vähestest, kes arvas, et Ukraina ei peaks oma tuumaarsenali pärast Nõuka lagunemist ära andma, sest see võib nad igasugu Vene-poolsete vaenulike liigutuste vastu kaitsetuks jätta.

Koletis Woodrow Wilsoni pärandina üldiselt väga tugevalt liberaalset välispoliitika joont hoidvas Ameerikas on selline arusaam välisasjadest aga ääretus vähemuses. Kui on juba vana nali, et Ühendriikide kahel valitseval parteil mingeid erilisi erinevusi polegi, välispoliitika on see valdkond, kus nad tõepoolest täiesti lõpuni kokku sulavad. Näiteks, kuigi Ameerika poliitikas käib sõna „liberaal“ väga mõistusevastaselt üldiselt kokku vaid Demokraatliku Parteiga, pole meil juba mõnda aega olnud paremat näidet liberaalse teooria rakendamisest rahvusvahelistes suhetes kui „konservatiiv” Bushi hoogne sissetung Lähis-Itta.

Loogika selliste sammude taga on liberaalses rahvusvaheliste suhete teoorias järgmine: demokraatlikud riigid ja liberaalne rahvusvaheline „kogukond“ (Oi, kuidas neile meeldib sõna „community“!) on üles ehitatud selliselt, et üksteisega on võimatuseni keeruline sõtta sattuda. Selle nimi on „demokraatliku rahu teooria“ ja üllatavalt paljudele järeldub sellest, et vastavalt oleks kõige loogilisem siis teha endast (nähtavasti ka sõjaliselt) kõik, et igasugu maailma riigid muutuksid liberaaldemokraatiateks, sest see on parim viis kaitsta demokraatiat nii kodus kui võõrsil. Ning kui sellele lisada, nagu seda on täiesti tõsimeelselt väidetud, et „mitte-liberaalsed valitsused on pidevas rahva vastases ründeseisundis (state of aggression)“, siis hakkab igasugu teoreetikutele tunduma, et kõik selliste valitsuste all elama pidavad rahvad kindlasti tervitaks neid vabastama tulevaid võõrvägesid. Nii juhtubki, et mingid CIA analüütikud pakkusid enne Iraagi sõda välja, et riiki võiks enne sissetungi salaja sadu väikeseid Ameerika lipukesi smuugeldada, et oma vabastajaid tervitama tuleval rahval oleks midagi lehvitada.

Muide, Trumpi üks keskseid lubadusi (mille ta päris otsustavalt unustanud paistab olevat) oligi Ameerika senisele välispoliitilisele maailmapolitseitamisele lõpu tegemine. Sel nähtavasti oli oma mõju kui eikusagil mujal, siis vähemalt teatud valijagruppide seas, sest seekordses Demokraatliku Partei presidendikandidaatide nimistus on hea mitu, kes on samasuguseid tagasitõmbuvaid häälitsusi teinud ning sellega muidugi koheselt ka Putini agentidena ära märgitud. Tegelikult, mis Ameerika „uus-isolatsionismi“-kohastesse kriisetesse puutub, siis see pole mitte kuidagi midagi uut, nagu ei ole midagi uut ka selles, et riigiteadlastel puudub igasugune ajalooline mälu, mis asetab nad ühiskonna haiguste seas kuhugi analüütiliste filosoofide ja juristide vahele. Ühendriike on alati iseloomustanud teatavad kinni-lahti tsüklid, nad kord anastavaid Hawaii saari ning siis püsivad nohisedes vaid oma Kesk-Ameerika tagaaias. Viimane selline muutus tuligi tolle kohutava puritaani Wilsoni ja ta kristlusest valgustatud hingelise üleolekuga (on ikka asi, mida välispoliitikasse segada!). Ning nüüd, kus Ameerika on oma avatuse keerises sügavatesse sisepoliitilistesse muredesse sattunud ja taaskord on läind ühe tsükli jagu aega mööda, miks ei peaks nad oma ebatervelt suurt sõjamasinat natuke koomale tõmbama ning taaskord sissepoole pöörduma?

Sellele pöördele annab teisalt veel kenasti hoogu juurde see, et müüride alla paistab järjest rohkem mingeid barbareid kogunevat ja tõusev Hiina januneb ise maailmavalitseja tiitli järele. Ühendriigid jäävad kaitseseisundisse. Enam ei saa olla mingit juttu NATO laienemisest, sest viimane kord kui sest tõsiselt idapool juttu tehti, siis said mõlemad kandidaadid, Georgia-Gruusia ja Ukraina, Venemaalt suhteliselt vahetult pärast seda määravalt üle kurgi. Mearsheimeri järgi oli mõlemas sõjas põhimõtteliselt süüdi vaid liiginnukas Lääs. Venemaal on teatav turvapiir ning mõõt sai täis, Musta merd ei võinud kaotada. Samuti pole siin kaugel Ida-Euroopas jänkidel niikuinii suurt asja. Maailmakese on Euroopast otsustavalt minema nihkunud, ja Ida-Euroopast on saanud ääremaade ääremaa.

Järgmiste aastakümnete kuum pada on Ida-Aasias, kus Hiina, nagu suurvõimud ikka, taob endale valmis piirkondlikku turvalist pinnast, mingit nende paralleeli Monroe doktriinile. Enne Ameerika troonilt tõukamist on ka neil oma tagaaed korda vaja saada. Sel tagaaial pole muidugi mingit soovi ära koristatud saada. Siin töötab see iidne rahvusvaheliste suhete loogika, mille järgi on kaugel asuv omi asju ajav hiigelvõim alati parem sulle kuklasse hingavast liigisalikust kohalikust suurvõimust. Mearsheimeriga jätkates tähendaks see, et Hiina vastu asuksid lisaks oma trooni ja krooni külge klammerduvale Ameerikale kõik need, kelle huvisid Aasia suurvõimu edasine tõus ohustaks: Hiinaga pikalt mägedes madistanud India, nüüdseks nõrguke Jaapan, pea kogu Kagu-Aasia ja, maarahvasse kõige enam puutuvalt, pikalt Siberi pärast murelikku nägu teinud Venemaa. Jah, see tähendaks suhteliselt kiiret Ühendriikide-Vene suhete soojenemist, midagi, mis käiks täitsa sobivalt kokku jänkide Ida-Euroopa huvide kadumisega ja juba Obama ajal välja öeldud „Aasiasse pööramisega“ („pivot to Asia“).

Võib mõtiskleda, mis väärtus oleks (kui kõik hästi läheb, siis järjest rohkem „vastiku väikse natsiriigi” nägu) Eestimaal või Baltimaadel Hiina-vastases liidus sõbrunevate Ühendriikide ja Vene suhetes. Ja kui Ameerika, meie „tähtsaim liitlane”, meid maha jätab, siis milline teine läänlane meile ikka appi tikuks? Venemaaga lõbusalt edasi relvakauplev ja üldse kurikuulsalt russofiilne Prantsusmaa? Pronksiööl ja Krimmis Venemaad toetanud sotsdemmidega, gaasijuhet taga ajav Saksamaa? La perfide Angleterre, kes paistab jänkide moodi nüüd järjest rohkem sisemist harmooniat taga ajavat? Läänel läheb Venemaad vaja palju rohkem kui Venemaal Läänt ning nad on seda näidanud oma (enamjaolt õnnestunud) katsetega talle „ühiselt" Euroopa nimel andestades, kas seda siis Euroopa Nõukogus või mujal.

Võibolla võttis siseminister Helme kõike eelnevat arvesse kui ta käis uljalt välja plaan B, mis ju tegelikult polnud midagi muud kui tõsiselt fantaasiavaesem ärakiri ajaloolisest Intermariumi ideest. Tindi kokkuhoiu mõttes jätan ma Intermariumi idee ja ajaloo põhjalikuma läbisonkimise mõne tuleviku kirjatüki varna, aga lühidalt oli Intermarium sõdadevahelise Poola suurriikliku maiguga liiduplaan, mille mõte oli läbi Ida-Euroopasse tekkinud igatsorti uute riigikeste tulevik omavahelise igakülgse koostöö läbi kindlustada, seda siis Läänemerest Musta mereni, mille läbi sai ta ka oma nime. Toona, muidugimõista, oleks see käinud vaid vapra ja vaba Poola juhtimisel ning asjade käiku lühidalt kokku võttes ebaõnnestusid kõik sellised katsed pikema jututa ja väga otsustavalt, sest peale Poola polnud sest suurt keegi veel toona huvitatud.

Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on ideed siin-seal ringi veeretatud ja poolakatest märgatavalt suuremat huvi on sellise Vene vastu suunatud liidu vastu vastu hakanud tundma (suhteliselt arusaadavatel põhjustel) ukrainlased ja (ääretult mõistatuslikumatel põhjustel, võibolla vaid vihast serblaste vastu) horvaadid, kelle kaasamine on märgatavalt tõstnud lootusi lisaks eelnimetatutele ka Aadria mere rannikuni jõuda. Ja horvaatide järel kolmandaks projekti osas kõige enam õhinat üles näidanud rahvaks ongi kelku tirivate Ukraina aktivistide väitel eestlased. Tõesti, kuidagi ääri-veeri võib Intermariumi mõju hea tahtmise korral isegi ühe partei viimase valimisplatvormi seest välja lugeda.

Hiina paigutub ses sinises Intermariumi-unelmas võibolla natuke üllatavale kohale. Lähtudes varemmainitud reaalpoliitika loogikatest on kogu ses tohuvapohus Ida-Euroopa parim panus justnimelt ümberpiiratud Hiina. Nõus, võibolla on igasugune Hiinale külje alla pugemine puhtalt ideoloogilise pinna pealt suhteliselt keeruline alla neelata pea kõigile Ida-Euroopa poliitikas esinevatele jõududele, kuid kui maailm me ümber kipub pöörduma tagasi Victoria ajastu idealismituks jõupoliitikaks, pole ka meil kuidagi mõistlik klammerduda ideoloogilise välisasjanduse, selle lühiajalise moemomendikese külge. Kui Ameerika paadis on ruumi vaid Aasias toimuvale ja Ida-Euroopa leiab end järves sulistamast, siis ega palju muid paate peale Hiina oma polegi. Venemaa vaenlane on meie sõber.

Aga mis me siseministrisse puutub, siis nagu selgus teiste Balti riikide ja Soome asjapulkade üllatustest, siis minister Helme ajas siiski jama ja meil pole tegelikult mingisugust varuplaani. Me oleme teinud ainupanuse surevale Läänele. Seni, kuni Hiina pole haaranud Venemaa või Ühendriikide kõrval piisavat piirkondliku ülemvõimu, et tast lähtuv välisoht kaaluks üle mõlema riigi sisepoliitikas ärakasutamist leidvad vanad Külma sõja narratiivid, jääme ka meie püsima praegustesse pettekujutlustesse. Õnneks ei hulgu me neis veel üksi.

Artikli pildiks on Jan Matejko maal "Grünwaldi lahing"