Mida Pere Sihtkapitali skandaal tegelikult paljastab?

Viimastel päevadel on Pere Sihtkapital sattunud suurde skandaali. Selle keskmes on sündimusteemaline uuring, mis pandi vajalike kinnitusteta ja Pere Sihtkapitalile teadmata väidetavalt ebaseadusliku lepinguga käiku.

Esiteks on uurimistöös eetikareeglite ja korrektsete protseduuride järgimine tähtis. Eranditeta. Vaid õiglaselt ja rangelt läbi viidud uuringud säilitavad ühiskonnas usaldust akadeemiliste institutsioonide suhtes. Kuid sildistada Pere Sihtkapitali tegevus pettuseks, uuringu sisu ebaeetiliseks või teeselda, et on rikutud sügavalt juurdunud ühiskondlikke valupiire, on väär.

Uuring on “julgeolekurisk”

Miks? Esiteks on õhku paisatud hulk süüdistusi justkui ei tohi uuringus isiklikke ja eluloolisi küsimusi küsidagi. On naeruvääristatud selle sisu ja tehtud eeldusi, et eluloolised küsimused on lisatud lähtuvalt maailmavaatelistest soovidest. Näiteks ilmus Delfis kogumik artikleid, milles rünnati ootamatu radikaalsusega ka uuringu sisu. TÜ eetikaprofessor Margit Sutrop väitis, et selliste isiklike andmekogude loomine muudab vastajad šantažeeritavaks ning omab lausa julgeolekuriski.

Seadus, mille tõttu Pere Sihtkapital ei saanud ise tavapärasel viisil andmeid taodelda, võeti ERRi ja Eametsa väitel vastu sel aastal. Tegelikkuses jõustus vaid osa rahvastikuregistri seaduse muutmise seadusest 2023. aastal 1. jaanuaril, avaliku ülesande täitmisega mitteseonduv piirang rakendus aga juba 2022. aasta 22 märtsil [1].

See, kas eetikakomiteelt saadi roheline tuluke või kas TÜ ja sihtkapitali vaheline leping oli sõlmitud ebaseaduslikult, ei mängi rolli andmete turvalisuse tagamises. Selle tagab Faktum & Ariko ning Pere Sihtkapitali jt partnerite korrektne andmekäsitlus. Mõlemad ERR-ile antud kommentaarides ka seda kinnitasid. Faktum & Ariko ei edastaks Pere Sihtkapitalile isikustatud andmeid ning eri andmetöötluse sammudel kas kodeeritakse või eemaldatakse täielikult isikustatud andmepunktid [2].

Pere Sihtkapitali uuringu sisu ei erine küsimuste isiklikkuse poolest kuigivõrd eeskujuks olnud ÜRO rahvusvahelisest Pere- ja Sündimusuuringust, kus muuseas paluti kirjeldada eluaset, migratsioonisoove, vanemate migratsiooniajalugu, teemasid, millest partneriga vaieldakse, vaidlemisviise (näiteks kes ja kas karjub), lahutusmõtteid, eelnevate partnerite arvu,  suhete lõppemise põhjuseid, laste tervisestaatust, läbisaamist iga lapsega, haiguseid, sünnitamisega kaasnenud terviserikkeid, esimest menstruatsiooniiga, läbisaamist oma emaga ja nii edasi [3].

Ka eraettevõtted saavad kasutada sarnase või ka suurema täpsusega rahvastikuregistri väljavõtteid, et suunata neile isikustatud reklaami. Omniva otseposti teenus võimaldab saata ilma ühegi eetikakomitee või muu erikontrollita väga täpseid reklaame, rääkimata siis veel sotsiaalmeedia reklaamivõimalustest [4]:

Põhierinevus postkasti saabuva imeravimi reklaami ja Pere Sihtkapitali uuringu vahel on, et teisel on palju vajalikuma töö tegemiseks uue süsteemi järgi loodud kohustus saada nii andmekaitse inspektsiooni nõusolek, eetikakomitee luba, leping mõne ülikooliga ning Siseministeeriumi nõusolek [5]. Sisuline ja tegelik probleem siin seisnes, et nende takistuste ees muututi lohakaks ning rutati mahukast protsessis ette. Andmete käitlemise turvalisuse tagab 28-aastase kogemusega uuringuettevõte [6], sarnaselt sellele, nagu teeb seda reklaamide puhul Omniva.

Sündimusuuringute kriitilisus

Arvestades eelnevat võib tekkida küsimus, et kui ka haritud inimesed tavapärasele uuringule nii ekstreemselt reageerivad, siis sellise reaktsiooni üks kõrvalpõhjus on tegelikult ideoloogiline oma rahvuse vastu suunatud antinatalism. Alustame viitega Annette Parksepa populaarsele säutsule: „Nüüd võiksid küll konservid ametlikult oma pead meie emakatest välja tõmmata“.

See, kuidas uuringu temaatika nii emotsionaalselt ja tugevalt teatud ühiskonnakihte puudutas, on omaette uurimist väärt nähtus. Ehk peitub nende reaktsiooni taga osa juurpõhjusest, miks meil nii vähe lapsi sünnib?

Kuid miks siis peaksid “konservid” “pead emakatest välja tõmbama”? Eesti ja laiemalt kogu Euroopa on sündimusega liikunud viimased aastakümned süveneva kriisi kursil, praeguste lühiajaliste trendide jätkudes Eestis ka sotsiaalmajandusliku katastroofi suunas. Nii kuidas elanikkond kogu Europas vananeb, teravnevad järsult ka sotsiaalmajanduslikud väljakutsed. Tervishoid muutub kasvava kasutajaskonna ja väheneva meditsiinipersonali tõttu aina kättesaamatumaks [7], teenindava sektori ja klientuuri suhe väheneb umbes 30 aasta päraste kahekordselt [8], praeguse heaoluühiskonna (kui Eestis võib seda niiviisi kutsuda) samal määral ülalpidamine nõuab ränke makusetõuse [9] ja nii edasi. Sündimuse uurimine ei ole pelgalt akadeemilise uudishimu rahuldamine või “konservide” kinnisidee. Tegemist on kriisiolukorraga, mida ei ole võimalik selle eskaleerumisel tagantjärgi lahendada.

Me elame riigina ja ka laiemalt “lääne-tsivilisatsioonina” vanal rasval, mille varud on otsakorral. Sündimusuuringud, nagu kõik teised loodusteaduslikud uuringud, toovad päevavalgele ka väga valusat ja ebameeldivat, mis vajab kohest ja kriitilist tähelepanu. Kui noored mehed keelduksid julgeolekukriiside keskel massiliselt riigikaitses osalemisest, viies sellega riigi kaitsevõime katastroofitrendidele, siis tuleks selle põhjuseid uurida ning probleem lahendada. Sama kehtib juhul, kui naised või ka mehed on järsult hakanud aina vähem peresid looma ja lapsi saama. Mõlemad on riigile ja rahvusele eksistentsiaalsed probleemid, mille uurimist kellegi valusad või emotsionaalsed reaktsioonid takistada ei tohi.

Sündimusuuringud ei ole pelgalt akadeemiline huvitegevus, vaid hädavajalik samm, et väärata kriisi, mida poliitikud liiga möödapääsmatuks peavad. Eesti seisab silmitsi elanikkonna vananemise ja vähenemise kriisiga, mis seab kahtluse alla mitte ainult sotsiaalmajandusliku stabiilsuse, vaid ka riigi pikaajalise jätkusuutlikkuse. Sellises olukorras tuleb sündimusuuringutele läheneda objektiivselt ja konstruktiivselt, olenemata ideoloogilistest erinevustest.

Mis puudutab Pere Sihtkapitali, siis kuigi nad on sattunud skandaali uuringu läbiviimise vigase protsessi tõttu, ei tohiks me lasta sellel varjutada uuringu tegelikku väärtust ja eesmärki. On oluline mõista, et andmete turvalisust tagavad kogemustega partnerid ning uuringu sisu ei erine oluliselt rahvusvaheliselt tunnustatud samalaadsetest uuringutest. Praeguse skandaali valguses tuleks Raul Eametsa viimaste aastate tegevusel rakendada järelkontrolli, kuid vilja kiislerilikud nõuded ta sisuliselt persona non grataks kuulutada [10] lähevad üle piiri. Eametsa eesmärk oli võimaldada uue seaduse valguses riigi jätkumiseks kriitiliste uuringute toimumist, mitte omakasu taga ajada.

Tsiteerides Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: “Kui me tahame, et Eesti riik jääks püsima, nii nagu see on öeldud põhiseaduse preambulis: Eesti riigi mõte on meie rahva, kultuuri ja keele püsimajäämine, siis me peame teadma, kus on need kännud, mis on meie püsimajäämise teel. Ja me peame teadma vahel vastust ka väga valusatele küsimustele”

Ajakirjanduslikku viitamistava järgides:

1. Tuttav professor, (2023). Õllelauajutud.
2. Anonüümne kommentaar, (2023). Postimehe kommentaariumi süvaanalüüsid.
3. Haritud ja targad mu suhtlusringkonnas, (2023). Nende arvamus.
4. 20 aastat tagasi postitöötaja olnud pargipingifilosoof, (2023). Fakte ühiskonnast.
5. Tuttav autoriteet, (2023). Teadustöö õiguslikud piirangud.
6. Ei mäleta, (2023). Kuid fakt see on.

7, 8, 9. Mu alateadvus, (2021). Unenägude sündimusteemaatika ülevaatlik käsitlus.

10. Delfi kommentaator 1, kommentaator 2, et al. (2023). Vilja Kiisleri komplekside psühhoanalüüs.