Miljard aastat enne teadusvabadust

"Iidne tava omandab looduse väe" - Marcus Tullius Cicero

Strugatskite novellis "Miljard aastat enne maailmalõppu" ilmutab end meile tolle ajastu vaim: lootusetu vastuseis millegile ebainimlikule, ehk isegi inim-järgsele. Nobeli preemiat vääriva avastuse äärel astronoom Dmitri Maljanovi elu pööratakse paranormaalsel kombel pahupidi. Mida lähemale jõuab ta avastusele, seda ähvardavamateks kohati absurdsed ja paranormaalsed seigad muutuvad. Kas teda üritavad takistada tulnukad, mingid riiklikud instantsid või universum ise? Sama juhtub ka tema bioloogist, orientalistist ja insenerist sõpradega ning kõigil on oma töö jätkamisest midagi kaotada, näiteks lapsed või naine, teisisõnu, neil on ajend taolist jumalikku interferentsi vältida. Vastutasuks avastusest loobumisele pakutav on aga ahvatlev - bioloog Valentin Weingartenit ootab instituudi juhataja positsioon, Maljanovit rahulik tulevik.

Kui tavapärasemas paradigma raamistuses küsitakse laetud küsimust: "Mida teha olukorras, kus kogu maailm on sinu vastu, sinul on aga moraalne kohustus kõndida sellest hoolimata rada, millel kõndimise oled enda kohustuseks võtnud?", siis Strugatskid küsivad: "Mida teha olukorras, kus jõuline edasiminek takistustest hoolimata võib osutuda hoopis enesekeskseks ja egoistlikuks, kuna seda tehakse oma lähedaste arvelt?" ning seekord ei sisaldu selles kohe veel mingit vastust. Olukord on röövitud kangelaslikkuse võimalikkusest. Või on see lihtsalt vastusignaal raskete küsimuste ametlike lahenduste alatooniks olevatele kangelaslikule realismile ja sotsialistlikule töö ülistamisele? Kuidas ka poleks, on oluline heita pilk selle ebainimliku peale, mis rõhub nii tollaseid kui tänaseid kangelasi.

Väide, et novelli fookuses on teadusvabadus, tundub pealiskaudne, teadus ja sellega seonduv on vaid kontekst autorite sõnumile ebainimliku ja vankumatuga silmitsi seismisel. Kuid üsna iroonilise saatuse keerdkäigu tõttu just sedasorti esmapilgul banaalsena tunduv käsitlus suudab tuua toimuva ja selle alatoonid tänapäeva. Ka tänapäeval peavad teadlased, kui mitte võitlema, siis vähemalt arvestama või halvimal juhul avastama seda umbisikulist loodusjõudu, mis üha rohkem sarnaneb tollele, mida nähti Nõukogude Liidu ideoloogilises aparaadis. Kirgikütvaim hiljutine näide oleks skandaal meeste kõrgema varieeruvuse hüpoteesi matemaatilise tõestuse ja selle tsenseerimise üle. Kui hüpotees saab kinnitust ja meeste sabad ongi mõne atribuudi, antud juhul intelligentsi jaotuse otstes, naiste omadest paksemad, siis võib see seletada meeste ja naiste osakaalu ebavõrdsust teatud ühiskondlikes niššides, mis on seotud selle atribuudi kõveral parema otsaga, intelligentsi puhul siis loodusteadustes (vasak ots kedagi muidugi ei huvita). Tsensuuri põhjus tundub enesestmõistetav: see, mida uuringust saab järeldada, õõnestab võrdsusreligiooni neid alustalasid, mis puudutavad sugude võrdsust. Ning muidugi on selge, et kui on tsensuur, siis on mingisugune ideoloogiline kontrollmehhanism, kas ülevalt-alla või alt-üles.

Võib öelda, et tänapäeva USA akadeemilise maailma ideoloogiline aparaat on võrdväärne Nõukogude omaga: mõlemad on umbisikulised ja oma olemuselt sarnased loodusjõule, kuna neis on emergentset, n-ö rohujuuretasandi tsensuuri, kus enamasti asjatundmatud aktivistid ei ootagi käsku, vaid teavad kohe rünnata eriti aggressiivselt kõike, mis võiks kõigutada nende usundi vundamenti, näiteks tabula-rasa eeldust inimesekäsitluses, mis usutõena kuulutab: "Gruppidevahelised erinevused on tingitud eranditult muust, kui nendele olemuslikust ning kui pole avastatud keskkondlikku seletust mõnele vaadeldud erinevusele, siis oleme ikkagi kohustatud eeldama, et see seletus on just säärane."

Siinkohal ei sooviks religioosset mõtlemist kui fenomeni hukka mõista - on ju loomulik, et memeetilisele süsteemile on kahjulik, kui selle aksioomid lükatakse demonstratiivselt ümber ning selliste olukordade ootuses on vastumehhanismide, sh. inkvisitsiooni teke soodustatud. Kuid memeetilised süsteemid on sageli nende liikmetele kasulikumad ja vähem skisofreenilised kui nad on üles ehitatud tõestele eeldustele. Sel juhul poleks neurootilisust ja sellest ajendatud tsensuuri vaja. Teisisõnu, juba vajadus tsensuuri järele vihjab vastuoludele süsteemis, head süsteemid on aga antifragiilsed. Fragiilsed süsteemid on valmis oma kaitseks astuma tõeliselt äärmuslikke samme. Just kibestumisest reaalsuse vastu sünnivad suurimad tragöödiad. Kas ei saaks kogu punase terrori tagamõtet kokku võtta sõnadega: "Miks pole te sellised, nagu meie tahame?", õigustavaks alatooniks on seejuures muidugi "Me soovime ju teile ainult head!"

Kuidas peaks siis üks dissidendist teadlane tänapäeval käituma? Strugatskid maalisid õigustatult tumeda pildi, kus on valik kas muganduda, sealhulgas usaldada oma töö kellelegi teisele, ja unustada, Maljanovi sõnades kannatada seda, et ta "ei suuda enam kunagi enda silmis oma lapsele olla see, kes ta seni on olnud" või häbist oma lähedaste ees samuti pea norgus kõndida see rada lõpuni hoolimata üha imponeerivamatest tagajärgedest. Kuid raskema variandi kasuks otsustajatele on siiski midagi lohutavat: teadusvabaduse kontekstis tasub meeles pidada, et iga selline avastus, mis astub Leviaatani varvastele, nõrgestab teda ja tema aluseks olevat tõemonopoli, mis aatelistele teadlastele nii palju kannatusi tekitab.