Olukorrast poliitmaastikul

Riigikogu valimised on läbi, kuid ometi levib küllalt palju kinnistunud valearusaami erinevate erakondade ning nende väärtushinnangute kohta. Sotsiaaldemokraate peetakse kõige vasakpoolsemaks, Keskerakonda tsentristlikuks ning EKREt paremäärmuslikuks. Siiski ei pea ükski neist arusaamadest erakondade kandidaatide vaateid võrreldes paika.

Artiklis on kasutatud valimised.ee lehelt saadud statistikat kandidaatide valituks osutumise, häälte, ringkondliku kuuluvuse ning sealse positsiooni kohta. Manuaalselt on sisestatud kandidaatide sugu ja rahvus. Samuti on tarvitusel 643 kandidaadi Postimehe Hääleandja testi tulemused liberaalsuse ja konservatiivsuse ning vasak- ja parempoolsuse skaalal. Kasutan neid, et anda valijale parem ülevaade kandidaatide väärtushinnangutest ning nende seostest teiste faktorite ning valimistulemustega. Parempoolsust ja konservatiivsust käsitlevates graafikutes on kasutatud vaid Hääleandjas esindatud 643 kandidaadi andmed 1099-st.

Konservatiivsus ja Parempoolsus

Erakondade kandidaatide kobarjaotusest, kus kandidaadi märgi suurus näitab häälte arvu, ilmnevad juba mitmed üllatavad tulemused. EKRE ei ole parempoolne, nende kandidaate on võrdselt nii vasakul kui ka paremal. Suurematest häältekogujatest on parempoolseim Martin Helme ning vasakpoolseim Siim Pohlak. EKREt eristab teistest erakondadest äärmuslik konservatiivsus, mitte parempoolsus. Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid suuri üllatusi ei too, kuid üllatuslikult on Keskerakond majanduslikelt vaadetelt vasakpoolsem kui SDE ja Vasakpartei. Isamaa ja Reformierakond on ainukesed erakonnad, mille kandidaadid on läbivalt parempoolsed.

Kuigi vaid kahe erakonna kandidaadid viiest on läbivalt parempoolsed, siis tegelik seos parempoolsuse ja häälte vahel on vastupidine. Kõigi häälte jaotusest parempoolsuse skaalal ilmneb, et mida paremale minna, seda rohkem on absoluutarvudes hääli kogutud. Sama kehtib ka konservatiivsuse puhul.

Vaadates iga erakonna kandidaatide parempoolsuse ja konservatiivsuse jaotusi tuleb välja, et see reegel ilmneb ka võrreldes erakondade kandidaate ja valituks osutunuid. Ükski Reformierakonna ega Isamaa vasakpoolne kandidaat riigikokku ei saanud. Ka EKRE ja SDE valituks osutunute jaotuses on vähem  vasakpoolsust kui kandidaatide jaotuses. Ainult Keskerakonna valituks osutunute seas on proportsionaalselt rohkem vasakpoolseid kui kandidaatide seas. Konservatiivsuse jaotustes aga erandeid pole. Kõikide erakondade valituks osutunute jaotuses on vähem liberaale kui kandidaatide seas. Ehk kokkuvõtvalt - valija eelistab konservatiivseid ja parempoolseid kandidaate.

Rahvus

Uurides parempoolsuse ja konservatiivsuse jaotust rahvuse järgi ilmneb eeldatud pilt. Kui eestlaste jaotuse tipp asub parempoolsuse osas keskel, siis mitte-eestlaste jaotus on märgatavalt vasemal ning tipp puudub. Liberaalseid mitte-eestlasi on aga suhteliselt sama palju kui liberaalseid eestlasi, kuid väga konservatiivseid mitte-eestlasi on eestlastest oluliselt vähem.

Pilt muutub aga huvitavamaks, kui võrrelda kandidaatide paigutumist liberaal-konservatiivsel skaalal vastavalt rahvusele. Sealt ilmneb, et Vabaerakonna, Keskerakonna, Eesti 200 ja Reformierakonna mitte-eestlastest kandidaadid on konservatiivsemad kui eesti rahvusest kandidaadid.

Sugu

Umbes veerand kandidaatidest on naised. Kõige vähem naisi on Isamaa kandidaatide hulgas ning kõige rohkem Sotsiaaldemokraatide seas. Naisi on riigikogulaste seas kõikides erakondades peale EKRE ja Isamaa proportsionaalselt rohkem kui kandidaatide seas.

Kui rahvuspõhises parempoolsuse ja konservatiivsuse jaotustes olid rahvuste vahel märgatavad erinevused, siis soolised jaotused on küll olemas, kuid võrreldes rahvuspõhiste jaotustega märgatavalt väiksemad. Konservatiivsuse poolel on naisi ja mehi enam-vähem võrdselt, kuid liberaalseid meeskandidaate on oluliselt vähem kui liberaalseid naiskandidaate. Naiskandidaadid on vasakpoolsemad kui meeskandidaadid, kuid mediaan asub siiski tsentris.

Uurides naiste ja meeste keskmisi erakonnatasandil tuleb välja, et kõikides erakondades peale Keskerakonna, SDE ja Roheliste on naiskandidaadid vasakpoolsemad kui meeskandidaadid. Konservatiivsuse osas esineb aga rohkem variatsiooni. EKRE, Keskerakonna, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide naiskandidaadid on liberaalsemad kui meeskandidaadid. Isamaa, Roheliste ja Eesti 200 naised aga konservatiivsemad kui sama partei meeskandidaadid.

Ringkonnad

Võrreldes erakonniti ringkondade kaalutud keskmisi ilmneb, et kõige sarnasemad ringkonnad on EKREl ja Reformierakonnal, kuigi esimesel on kaks ringkonda eranditeks: Jõgeva- ja Tartumaa ning Mustamäe ja Nõmme linnaosad.

Kuigi Tartu linnas võitis valimised Reformierakond ning teiseks tuli EKRE, on linn kandidaatide alusel kõige vasakpoolsem ringkond. Sarnane anomaalia esineb Ida-Virumaal, kus kandidaadid on keskmiselt kõige parempoolsemad. Konservatiivseim ringkond on Järva- ja Viljandimaa, millele järgneb Tartu linn. Kõige liberaalsem ringkond on Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa.

Jõukus

Erakondade paremaks mõistmiseks ning võrdlemiseks on kasulik vaadelda ka erakondade valijaskondi. Selleks kasutan Statistikaameti kuu keskmise brutotulu andmeid ja valimised.ee lehelt saadud detailseid hääletustulemusi haldusüksuse täpsusega.

Graafikust ilmneb, et kõrge brutopalk ja Reformierakonna toetus on korrelatsioonis. Positiivses seoses brutopalgaga, kuigi oluliselt väiksemal määral, on ka Eesti 200 toetus. EKRE ja Isamaa on mõlemad populaarsed keskmise ja madalama sissetulekuga piirkondades. Eranditeks on vene rahvusest enamusega haldusüksused. Sotsiaaldemokraatide ja madala brutopalga seos on peaaegu lineaarne, kuid keskmist palka teenivaid piirkondi SDE pole suutnud püüda. Vaese valijaskonna seas on siiski populaarseim Keskerakond.

Metoodikast

Arvestades, et kõik kandidaadid pole erakonna ja valija jaoks sama tähtsusega, kasutasin kandidaatide andmeid kasutavates graafikutes suurima keskmise põhimõtet, mille muutujaks oli kandidaadi koht ringkonna valimisnimekirjas. See tähendab, et iga kandidaadi kaal keskmise arvutamisel võrdub pöördarvuga tema positsioonist ringkonna valimisnimekirjas.

Teine valik oleks olnud keskmisi kaaluda häälte arvu järgi, kuid sellise jaotuse korral oleksid suured ringkonnad kallutanud tulemused ebaproportsionaalselt üksikute kandidaatide suunas. Seetõttu oli mõistlikum kaalukeelena kasutada järjestust ringkondlikes valimisnimekirjades.

Samuti polnud konservatiivsuse ja parempoolsusega seotud andmetes kõik erakonnad võrdselt esindatud. Suurtest erakondadest oli kõige väiksem valim Keskerakonnal.