Pronksiaja pervert: vahemereline anti-Mikita?

Troopilised rannad. Paljad kulturistid. Piraatlus. Elujõulisuse kultus. Vabadus, milletaolist leidub vaid avamerel või lõputusse kaugusesse ulatuval stepil.

Jutt käib muidugi enamasti anglosfääris elavat alternatiivparempoolset stseeni raputanud manifestost, mis on pigem Nitšeaanlik ülistuslaul, kui traktaat, ning pedantsest ideoloogiliste punktide kogumikust on asi eriti kaugel: tegemist on Pronksiaja Perverdi (edaspidi ka BAP) "Pronksiaja mõtteviisiga".

BAP on (perverdile kohaselt!) jõuliselt, hooletult, ning veidi pilkavalt raiunud läbi sellest sotsiaalsest ettekirjutisest, mis tavaliselt sunnib alaväärsustundega värskeid ideolooge oma müüdavat esteetilist nägemust pakendama ettevaatamatult valitud sõnasalatilehtedesse, mis ammutavad oma legitiimsust pedantsest kõlast või pealiskaudsetest viidetest mõnele tähtsale valdkonnasisesele ninale. Häbitundeta nudistist rammumehele kohaselt koorib ta end paljaks ning esile tõuseb ideoloogilise kapsarulli lihane sisemus. Seal on peidus pilt, mida ta üritab lugejale maalida.

Võib muidugi vaielda vastu, et esteetiline moment on vaid ideoloogilisele kavatsusele allutatud ründevektor, ja mitte vastupidi, kuid siin tasub küsida - kui formuleeriti ideoloogiline kavatsus, siis mille ajendil seda tehti? Kas on üldse võimalik teha seda ilma ihaldatava kujutlusliku orientiirita, teisisõnu, kas enne oli sõna või pilt? Pildi kasuks kõneleb see, et tõeliselt originaalsed mõtted tulevad harva mingisuguse loogilise edasiarenduse teel, mis on pigem kõigest vahend visiooni vormistamiseks ja tõlgendamiseks. Autor on sellest teadlik, ning sosistab kõrva nägemuse. Selle olemusse süvenemine pakub just eestlasest lugejale äratundmisrõõmu: BAPi faustilik indoeurooplus on kujutatud vahetult vastandatuna matriarhaalsetele, või vähemalt matrifokaalsetele, eel-indoeuroopalikele, "mammikraatlikele" pikkmajade külaühiskondadele, mida Valdur Mikita on ometi pidanud olemuslikult soomeugrilikeks (tunnistan, et tegemist on jämedate üldistustega).

The modern is “nothing new”: it is the return of a very ancient subjection and brokenness under new branding, promoted by new concepts and justifications. If you want to see our future look to Europe as it existed before 1600 BC, or much of the world as it was until recently and still is….the communal life of the longhouse with its young men dominated and broken by the old and sclerotic, by the matriarchs, the blob and yeast mode in human life overtaking and subjecting all higher aspiration.
[...]
If you traveled in Europe around maybe 3000 BC or so you would find wise-eyed cowlike black-haired Neolithic matrons overseeing vast villages of longhouses where lived the hueman animal, fifty or a hundred to a room, with sheep and goats, wallowing in its own shit, tilling the soil, eating those of its members deemed to be “chosen by the gods”—anyone, man or woman, distinguished by vital spirit—and she might even smack you on the head with a lingam-dildo and question your privilege as a traveler. This is the condition of most of mankind until recently, and it is the suffocating miasma to which the modern world is fast returning, inside and out.

BAP ei pea kaasaja maailma hädasid kuidagi unikaalseks: naiselikust hirmust sündinud "liberaalfundamentalistliku kontrollaparaadi siidi pakitud kurikas" on arhailine arhetüüp, mis kinnitab kanda siis, kui transgressiivsed, elujõulised noored mehed ei viitsi hirmunud, kontrollivatele vanamutikestele, nende talla-alustele või nende vaimu kontorilesbidest edasikandjatele enam füüsiliselt vastu seista. Kas pole totalitarismi suurim põhjustaja hirm?

Ajalugu näitab, et kümne küünega võimust kinni hoidjatest sõidetakse üle. Tänapäevalgi  - vähemalt noorte seas - on vaikselt terendamas tervenemise märgid. On üles kasvamas terve põlvkond super-reaktsionääre, kes lihtsalt ei oska uskuda hüperpuritaanlikke muinasjutte (sageli fiktiivsete) ohvrite eelisõigustest ning seejuures kõigi, aga eriti parimate võrdsusest. Kuid erinevalt vanadest reaktsionääridest, südantlõhestav hala kellegi lähi- ja miks ka mitte kaugajaloos kogetud kannatustest ja nendest salakavalalt tuletatud kohustuste ahelatest põrkab kokku halastamatu ükskõiksusega. Selle põlvkonna poliitiline esindatus on vaid aja küsimus.

Pelgalt meelestatusest nendele noortele muidugi ei piisa - enne kui võimu saab vastu võtta, peab olema selle vääriline. Siin on BAPil tegelikult pakkuda lahendus.

Kui meie nihilistliku ajavaimu raames on kombeks tühjendada kõige mõeldava väärtus, siis on selle tagajärjeks loomulikult äraintellektualiseerimatu esiletõus. Kui naeruvääristamata väärtuste välised allikad on otsas, siis laseb inimmõistus leida väärtustele lähendid selle põhjal, mis on talle bioloogiliselt pärandatud. Kui palju ilutunnetust omab juuri zoosemiootiliselt kirjelduvas! Küllap meie kõigi isiklikust kogemusest on võimalik järeldada, et näiteks vestluspartneri kõrgus ja muidu suurus on võrdeline autoriteetsusega, või et vestluspartneri atraktiivsus teeb teda veenvamaks. Nähtusele vahetust psühholoogilisest reaktsioonist tekib aja möödudes mingi ühiskondlik väljund, mis omakorda läbi teatud sotsiaalsetele filtritele - nendesamade, mida meid õpetatakse lammutama - vormib levinud suhtumisi ja hoiakuid, mõnikord pöörates reaktsiooni oodatava tagajärje pea peale. Oleme end sundinud uskuma, et kole on ilus ja et nõrk on üllas. Kuid mida rohkem me filtreid lammutame, seda enam tõuseb esile kõik vahetu ja kehaline ning just viimaseid on tänapäeval BAPi arust enam, kui kunagi varem kohane arendada.

BAPi ülistatud uute väärtustega on vaid üks häda - nende loodud kriteeriumitele vastamine ei oma enam intellektuaalset otseteed. Süsteem, kus "hea inimese" signaali saatmiseks piisab ideoloogiliste sildikeste agregeerimisest ja grupikäitumismudeli pidevast ülesobitamisest on üksikisikule mugavam, kuid tervikuna hapram kui see, kus väärtus on seotud endale kehtestatud väljapoole orienteeritud kohustustega. Pole ime, et demokraatia tekke ajendiks oli ühe narratiivi järgi faalanks - teistsugune, või vähemalt leebem alus sotsiaalse staatuse täiendavaks jagamiseks küllap tundus kreeklastele õigustatult absurdsena. Uued väärtused nõuavad pingutust, kuid kellegi seni (vähemalt retooriliselt) teistega võrdse väärtuse aval seadmine sõltuvusse pingutusest ning selle tulemist on aga teatavasti fašistlik. Seepeale jääb kajama vaid pilkav "Mis siis?"