Soolise ebavõrdsuse postulaat

Soolise võrdsuse paradoks viitab tähelepanekule, et mida võrdsem ja arenenum on ühiskond, seda silmapaistvamad on soolised erinevused (Stoet ja Geary, 2019). Antud leidu peetakse paradoksaalseks, kuna traditsioonilistes, majanduslikult vähem arenenud riikides on sugude vaheline tööjaotus ning sotsiaalsed rollid reeglina silmapaistvamad kui arenenud maailmas. Sellegipoolest tekib juurde aina rohkem tõendeid soolisest lahknemisest arenenud riikides, seda näiteks haridus- ja karjäärivalikutes (Stoet ja Geary, 2019,) aga ka isiksuses (Schmitt, Realo, Voracek ja Allik, 2008) ja väärtustes (Falk ja Herlme, 2018).

Stoet ja Geary (2019) peavad tõenäoliseks, et antud nähtus on suunatud läbi isikliku valiku, mis on rikkamates ühiskondades võrdlemisi vabam sotsiaalsest ja majanduslikust survest. See sobitub ka Schmitti, jt (2008) loogikaga - võrdsemad võimalused loovad efektiivsema geeni-keskkonna interaktsiooni (Cup, 2019) - igaüks saab valida ja luua keskkonna omaenda kaasasündinud võimekusele kohaselt - see viib vabama eneseteostuseni ning seega potentsiaalselt tugevama soolise eristumiseni. Keskkonna ja võimaluste võrdsustamine tõstab paratamatult pärilikkuse komponenti käitumises (Ridley, 2003).

Järgneva hoomamiseks on tarvilik mõista päritavuse tähendust. Kõik DNA põhised organismid on sisuliselt keskkonnas avalduvad geenid - s.t, kogu elu on väljendunud geenide ja keskkonna interaktsioonis (Cup, 2019). Seega ei ole tähenduslik rääkida mingite käitumuslike või füüsiliste omaduste geneetilisest päritolust (kõik on geneetilist päritolu), küll aga on võimalik rääkida geneetilisest reaktsioonivahemikust ja päritavusest. Geneetiline reaktsioonivahemik ehk arenguline plastilisus viitab ulatusele, mil geenivariandi avaldumine ehk fenotüüpiline lõppprodukt on keskkonna poolt tavapärastes oludes mõjutatav. Näiteks on inimese pikkuse avaldumine võrdlemisi plastiline ehk geneetiline reaktsioonivahemik lai - soodsates oludes kasvab keha tunduvalt suuremaks kui puudulikes. Geneetiline reaktsioonivahemik on madal aga näiteks silmade arvu puhul - silmade arv on rangelt determineeritud geneetilise valemi poolt, ning seda on ilma füüsilise sekkumiseta keeruline muuta. Rääkides päritavusest ei eristata jällegi avaldunud omaduse geneetilist päritolu, vaid seda, kui palju antud omaduse vaadeldavast variatsioonist seletab erisus geenides ja kui palju antud variatsioonist seletab erisus keskkonnas. Seega sõltub päritavusaste keskkonnast: identses keskkonnas seletab kogu vaadeldavat variatsiooni geneetiline eripära (keskkond on sama); väga ebavõrdses keskkonnas väheneb aga päritavuse roll variatsiooni seletamises märgatavalt. Kogu vaadeldav variatsioon inimese käitumises on vähemalt osaliselt päritav (Turkheimer, 2000).

Teine, samuti Schmitti jt (2008) poolt kirjeldatud (mitte tingimata eelnevale vastanduv) mõtteliin pärineb evolutsioonilisest ökoloogiast. Oluline on märkida, et sooline divergents ei ole piiritletud käitumusliku väljendusega nagu seda on isikuomadused või erialavalikud, vaid lahknemine on selgelt vaadeldav ka erinevates biomarkerites. Üheks enimkasutatavaks lähendiks keskkonna kvaliteedile on keha kasv. Mitmetes uuringutes on leitud, et mida suurem on keskmise täiskasvanu pikkus, seda suurem on ka sooline dimorfism (Bogin, Scheffler ja Hermanussen, 2017), see kehtib nii kultuuridevahelises võrdluses aga ka siis kui võrrelda sama ühiskonna siseselt sotsiaalseid klasse (Schmitt, jt 2008; Malina, Little, Buschang, Demoss ja Selby, 1985) - võib ju eeldada, et jõukamates ühiskonnakihtides on rikkalikumad keskkonnaolud.

Sooline dimorfism kirjeldab nähtust, kus sama liigi sood erinevad ka muus lisaks põhilistele suguorganitele. Näiteks on enamustel imetajatel, s.h. inimestel, isased keskmiselt suuremad kui emased. Sooline dimorfism väljendub seega sekundaarsetes sugutunnustes; ning antud eristumine on vaadeldav nii füüsiliste kui vaimsete omaduste juures. Sooliselt dimorfistlikud omadused on evolutsioneerunud seetõttu, et nad korreleeruvad sugude seksuaalsete eelistustega mõjutades seeläbi sugulist valikut. Kui on olemas sooliselt eristuv eelistus partneri omaduste suhtes, toimub soolist dimorfismi süvendav valik (Darwin, 1875). Soolise valiku poolt suunatud omadused võivad erineda tugevalt ka lähedases suguluses olevatel liikidel, viidates sellele, et sooline valik on üks kiiremaid ja tugevamaid valikumehhanisme (Stearns ja Hoekstra, 2005).

Selleks, et mõista, kuidas külluslikumad keskkonnaolud võiksid viia suurema soolise lahknemiseni, on tarvilik mõista elukäigu omadusi (life history traits). Elukäigu teooria selgitab, kuidas organismidel on kasutamiseks piiratud arv energiat, mida nad investeerivad geneetilist kohasust ehk paljunemisedukust (fitness) mõjutatavatesse funktsioonidese, s.t elukäigu omadustesse - banaalselt kirjeldatuna eluspüsimist ja paljunemist mõjutavad omadused. Olenevalt ökoloogilistest oludest on antud funktsioonide vaheline optimaalne tasakaal erinev - igal funktsioonil on oma hind ja organism ei saa kõigele sama intensiivsusega keskenduda. See tõsiasi viib omakorda elukäigu omaduste lõivsuheteni - ühte funktsiooni investeerimine omab teatavat alternatiivkulu teiste funktsioonide suhtes (Stearns ja Hoekstra, 2005). Alternatiivkulu olemasolu ei tähenda tingimata, et organism saab olla silmapaistev ainult ühes või teises, vaid seda, et keha areng ei ole tingimata lineaarne - erinevad keskkonnad, tingimused ja võimalused omavad erinevat optimaalset arenguliini. Variatsioon elukäigu omadustes on suuresti päritav, kuid nende keskkonnas avaldumine omab reeglina ka teatavat reaktsioonivahemikku. Näiteks hõbelusika mudeli järgi (Hayward ja Lummaa, 2013) on soodsamates keskkonnaoludes organismi sooritus kõrgem kõigis eluvaldkondades. Seega ei tähenda variatsioon erinevate elukäiguomaduste ajaühikus prioriteerimises tingimata eristust omaduste lõplikus absoluutjärjestuses.

Oluliseks komponendiks soolise valiku suunamisel on variatsioon meeste ja naiste reproduktiivpartnerite arvus (Stearns ja Hoekstra, 2005). Imetajatele tavapäraselt saavad isased oma eluajal potentsiaalselt paljuneda ja sigitada mitu korda rohkem järglasi kui emased. Edukas isane võib teoreetiliselt sigitada tuhandeid järglaseid; jättes nõrgemad sookaaslased partnerist ilma ja seega ka evolutsioonilisest rongist maha. Samas leiavad ka kõige kehvemad emased reeglina kellegi, kes on valmis nendega seksuaalkontakti astuma. Nii võistlevad isased omavahel emaste üle ja on innukad seksuaalseks kontaktiks, olemata sealjuures väga valivad, samas kui emased on oma valikutes konservatiivsemad. Emasel on energeetiline hind paljunemisel kõrge ning maksimaalne sigimiste arv eluajal piiratud, seetõttu tasub neil olla partneri kvaliteedi suhtes otsiv. Eelmainitud dünaamikas toimub tugevam seksuaalne valik isaste omadustele, kuna neil on kõrgem potentsiaalne tasuvus paljunemisele suunatud pingutusest. Suurem potentsiaalne tasuvus liigutab evolutsioonilise optimaalsuspunkti riskialtimaks, seda nii isaste endi käitumises kui ka neile toimivas looduslikus valikus. Isastel on võrdlemisi optimaalsem investeerida emastest rohkem paljunemispingutusse võrreldes teiste kohasust mõjutavate funktsioonidega.

Sooline erisus paljunemisedukuses on ajas ja ruumis tugevalt varieerunud aga üldtrend on jäänud samaks. Seksuaalselt eristuv variatsioon oli märkimisväärsem eelajalooliselt, kus viimase 50 000 aasta jooksul oli efektiivne naispopulatsiooni suurus (need, kes jätsid järglasi) kaks kuni kakskümmend korda suurem kui meeste oma (Karmin jt, 2015). Aga isegi tänapäevastes, egalitaarsemates ühiskondades, on meestele partnerite vahetamine naistest kohasem ning meeste keskmine laste arv varieerub rohkem kui naistel (Jokela, Rotkirch, Rickard, Pettay ja Lummaa, 2010).

Seega on evolutsiooniliselt tasuvam eksperimenteerida sooga, millel on väiksem efektiivne populatsiooni suurus (Hill ja Tabachinkov, 2017). Suurem potentsiaalne tasuvus riskantsest käitumisest (ja arengust) viib suurema isaste varieerumise reeglini: isased erinevad emastest tõenäolisemalt keskmisest nii füüsiliste kui vaimsete omaduste poolest (Hill ja Tabachinkov, 2017). Põhimõtteliselt tähendab see seda, et meeste normaaljaotus on enamustes omadustes naistest laiem - näiteks on statistiliselt olemas rohkem väga rumalaid ja väga intelligentseid mehi, samal ajal kui naisi on võrdlemisi rohkem normaaljaotuse keskel. Soolised erisused on proportsionaalselt kõige suuremad normaaljaotuste servades, seletades muuhulgas näiteks suuresti oluliselt suuremat geeniuste osakaalu meeste hulgas (Darwin, 1875; Murray, 2003). Soolised erinevused omaduste normaaljaotuses on üldtuntud nähtus enamustel seksuaalselt paljunevatel loomadel.

Keskkonnas, kus järglaste ellujäämise tõenäosus sõltub tugevalt mõlema vanema hoolest, toimub võistlus kaaslase kvaliteedi üle mõlemal sool. See tähendab, et kultuuriliselt või keskkonnaolude karmuse poolt pealesunnitud monogaamia loob ka naiste seas konkurentsi partneri kvaliteedi üle - enam ei toimu võistlus ainult isaste vahel. Kui kvaliteetmehe partnerite arv on väliste olude poolt piiratud, võistlevad mehed omavahel lisaks naiste arvule ka naiste kvaliteedi üle, ning samaaegselt võistlevad naised omavahel, saamaks endale kõige atraktiivsem isane.

Seetõttu on nõudlus partneri kvaliteedi järgi olnud eriti väljapaistev rangelt monogaamsetes euroopa kultuurides (MacDonald, 2019). Tõepoolest, kristlikus Euroopas oli tavapärane, et suur osa mõlemast soost (kes täiskasvanuikka jõudsid) ei abiellunud ning ei paljunenud kunagi (Clark, 2007); kontrastina on enamustes teistes kultuurides viljastamata naiste arv olnud reeglina väga madal (MacDonald, 2019). Meile tavaline isiklikust atraktsioonist ja armastusest juhitud paarumine ei ole mujal kaugeltki normaalsus; palju levinum on paaruda laiema sugukonna strateegiliste huvide või olemasolevate võimuhierarhiate põhjal. See selgitab vähemalt osaliselt, miks vaadeldav sooline dimorfism on suurim just euroopa päritolu rahvastikul (Darwin, 1875; Dutton ja Stretch, 2014; Gustafsson ja Lindenfors, 2009). Rassilised erinevused on vaadeldavad ka siis, kui uurida soolist eristust järglaste arvu variatsioonis. Kuigi meeste laste arvu variatsioon paistab olevat pea universaalselt suurem, on antud eristus tugevam neil populatsioonigruppidel, kelle esivanematel ei toimunud monogaamiat soosivat soolist valikut (Jokela jt, 2010).

Et organismi jätkamiseks on minimaalsed nõudlused enese säilitamiseks (surnuna on kohasus null), on põhjendatud eeldus, et karmimates oludes on ressursside investeerimine suunatud kulukatelt seksuaalsetelt ornamentidelt ellujäämisele. Sellele viitab tõsiasi, et sekundaarsetes soolistes omadustes ja nende geneetilises reaktsioonivahemikus paistab olevat reeglina rohkem variatsiooni kui teistel omadustel, nii populatsioonide siseselt kui ka populatsioonide vahel (Darwin, 1875). Kordades väiksemad rinnad on aktsepteeritavad; tibatillukesed kopsud tekitaksid aga selge somaatilise probleemi. Näiteks vähendavad lapsepõlves põetud rasked nakkushaigused täiskasvanueas väljenduvat soolist dimorfismi näos, seda nii meestel kui naistel (Thornhill ja Gangestad, 2005; Foo jt, 2020). See viitab lõivsuhtele, kus haigustest vaevatuna ei saa organism piiratud energia tõttu endale atraktiivset sootüüpilist nägu lubada - tugeva immuunsüsteemi prioritiseerimine on sellistes oludes kohasem. Samaaegselt saavad külluslikemates, patogeenidest vabamates keskkondades elavad organismid investeerida kulukatesse seksuaalsetesse ornamentidesse, andmaks neile eelise sookaaslastest konkurentide ees. Sootüüpiline keha signaliseerib arengulist kvaliteeti (Sim, 2013).

Sooline valik toimib paljunemist mõjutavatele omadustele seni, kuni paljunemisedukuse kasv saab tasakaalustatud teiste kohasust mõjutavate komponentide poolt, nagu näiteks enese- ja järglaste ellujäämist mõjutavad muutujad. See seletab, miks isased võtavad emastest paljunemiseks rohkem riske, miks lastel kujunevad sootunnused välja alles täiskasvanuikka jõudes ja seda, miks sooliselt dimorfsed omadused väljenduvad mõlemal sool erinevalt. Kui lapsed omandaksid sootunnused enne suguküpseks saamist, peaks organism kulutama piiratud ressursse enne, kui antud tunnused mingit kasu toovad - sootunnuste evolutsioonilised kasutegurid on piiratud paljunemisedukuse tõstmisega. Seetõttu on valik soosinud sekundaarsete sootunnuste väljendumist alles peale puberteeti (Darwin, 1875). Seksuaalsete tunnuste omandamine hõlmab endas kompromissi teiste tunnuste omandamise vahel (Stearns ja Hoekstra, 2005).

Sellest järeldub, et elukvaliteet kriitilisel kasvuperioodil omab soolisele eristumisele tugevat mõju (Hõrak ja Valge, 2015). Isased ja emased jaotavad ontogeneesi ehk individuaalse kasvu ja arengu jooksul energiat erineva intensiivsusega erinevatesse kehaosadesse ja funktsioonidesse (Shirley, Cole, Charoensiriwath, Trelevan ja Wells, 2016). Kui on olemas soolised seaduspärad energia jaotamisel, tähendab see suuremat soolist divergentsi rohkema jaotatava energia olemasolul - nii kasvab ka sooline dimorfism - kuni geneetiline reaktsioonivahemik seda lubab (antud protsessi taustal toimub ka reaktsioonivahemikku ennast liigutav valikuprotsess; kuid hetkel on relevantne keskenduda keskkonnatingimuste paranemise mõjule).

Rasketes oludes peab keha prioritiseerima somaatilist hooldust üle kasvu ja alustama paljunemist nii vara kui võimalik, vastupidiselt, väga heades oludes on aeg, mida keha vajab saavutamaks paljunemiseks optimaalset suurust lühem, mistõttu indiviidid saavad kauem kasvada, tõstes seeläbi oma hilisemat potentsiaalset paljunemisedukust (Stulp ja Barrett, 2016). Madal sotsiaalmajanduslik positsioon ennustab kehvemat füüsilist arengut aga ka varasemat paljunemist (Hõrak ja Valge, 2016).

Nagu eelnevalt mainitud, mõjutab suurem potentsiaalne järglaste arv meestel evolutsioonilist tasakaalupunkti riskantsemate lahenduste suunas. Traditsioonilises elukorralduses toimub meeste vahel pidev võistlus naiste üle, samas kui ka kõige ebakvaliteetsemad naised leiavad reeglina kellegi, kes on valmis neid viljastama. Iga organismi küpsemisele raisatud aasta tähendab investeeringut tulevikku - hilisem paljunemine suurendab riski, et organism hukkub enne paljunemist ning oma geene ei levita. Meeste hilisem sooline küpsemine viitab sellele, et investeering soolisse konkurentsivõimesse on ennast evolutsioonilise ajaloo jooksul paremini ära tasunud kui naistel. Teismeliseea kasvuspurt algab ja lõpeb naistel varasemalt kui meestel, ning naised saavutavad oma lõpliku arengu varem. Seetõttu avaldub maksimaalne sooline dimorfism alles kahekümnendate keskpaigas, mil ka mehed saavutavad oma maksimaalse suuruse (Stulp ja Barrett, 2016).

Pikem arenguperiood ja võrdlemisi suurem investeering seksuaalsetesse ornamentidesse sobitub arusaamaga, et mehed paistavad olevat keskkonnatingimuste suhtes plastilisemad kui naised (Schmitti, jt 2008; Sohn, 2016). Plastilisus tähendab siinkohal, et meeste geneetiline reaktsioonivahemik on suhteliselt laiem - s.t fenotüüpiline lõppprodukt on keskkonnamõjudele tundlikum. Seega on ootuspärane, et sooline divergents soodsamates keskkonnaoludes tuleb võrdlemisi rohkem sellest, et lubab ontogeneetiliselt riskivatel isastel kauem areneda. Kui naiste paljunemiskarjäär on eelkõige piiratud nende fertiilsete aastate poolt (soosides seega võimalikult varakult paljunemise alustamist); siis võib aastaid kauem küpsenud meesterahvas oma varakult valminud konkurentide ees märkimisväärset eelist omada. Sellegipoolest võimendavad soodsamad keskkonnaolud soolisi ornamente ja eristumist mõlemal sool, lihtsalt ebavõrdsel määral.

Vähem ilmsed, kuid soolise võrduse paradoksi jaoks ehk kõige relevantsemad erisused on vaadeldavad aju arengus. Eelnevalt ei ole keskendutud füüsilisele arengule mitte seetõttu, et tegemist oleks primaarse divergentsisuunaga; vaid seetõttu, et organism areneb ja toimib tervikuna ning aju ja keha kujunemist ei ole ontogeneetiliselt tähenduslik poolitada. Sama evolutsiooniline loogika kehtib kõigele.

Sooline areng on mõjutatud suguhormoonide tasemest ja suguhormoonide tase arenguperioodil determineerib suuresti ka seksuaalse dimorfismi ajus (Pallayova, Brandeburova ja Tokarova, 2019). Paljud sooliselt dimorfsed omadused ajus ilmnevad alles peale puberteeti (Achermann ja Hughes, 2016), mistõttu võiks oodata, et ka bioloogilised käitumuslikud erisused on reljeefsemad jõukamates keskkondades (sooliste ornamentide reaktsioonivahemik on suurem). Soodsamad keskkonnatingimused lubavad kiiremat kasvuperioodi, mis jätab omakorda rohkem ajalist ruumi sooliste ornamentide väljakujunemiseks. Meeste võrdlemisi pikem arenguperiood väljendub muuhulgas selgelt ka pea ja aju suuruses, ning meeste relatiivselt suurem aju on vaadeldav alles pärast teismeliseiga (Lynn, Must ja Allik, 1999). See peegeldub ka intelligentsuses ja akadeemilises edukuses - nii sooline kui sotsiaalmajanduslik erisus antud muutujates ning nende päritavusaste kasvavad vanusega, tungides esile eelkõige peale puberteeti (von Stumm ja Plomin, 2015; von Stumm, 2017). Muidugi ei tohi unustada ka sissejuhatuses väljatoodud sama seaduspära järgivaid trende isiksuse (Schmitt jt, 2008) ja väärtusvalikute (Falk ja Herlme, 2018; Stoet ja Geary, 2019) kohta. Paradoksaalne on see ainult neile, kes üritavad ebateaduslikult päritavuse komponenti vaadeldud käitumises eitada - päritavuse komponent - ning selle komponendi kasv keskkonnaolude paranemisel - kogu käitumise variatiivsuses - on tänapäevase käitumisgeneetika peavoolu postulaadiks (Ridley, 2003; Turkheimer, 2000).

Soolise võrdsuse paradoks on paradoksaalne eelkõige neile, kes näevad soolist divergentsi keskkonna poolt pealesunnitud sotsiaalse konstruktina. Neile, kes mõistavad evolutsioonimehhanisme ja soolise valiku toimimist, ei peaks olema siin midagi paradoksaalset - soodne keskkond annab ka soodsa võimaluse oma kõrgeima võimaliku potentsiaali realiseerimiseks - kõrgeim võimalik potentsiaal on determineeritud igaühe geneetilise arengukava poolt. Geneetiliselt erineva arengutrajektooriga inimgruppidele võrdse ja rikkaliku keskkonna loomine ei vii mitte samasuseni, vaid kaasasündinud variatsiooni (päritavuse) maksimaalse väljendumiseni. Antud erisuste kunstlik tasandamine nõuab aga aina enam energiat (Kranklis, 2019; Forcher jt, 2016) ning kohitseb kogu inimkonna arengupotentsiaali, olemata seega mõistlik ressurssikulu. Ellujäämiseks hädavajalikud organid ja funktsioonid varieeruvad minimaalselt ja nende funktsioonide toimimisel ei saa keha lubada arengu jooksul suuremaid kompromisse. Erisused, s.h soolised, saavad tekkida alles ontogeneetiliselt valikulistes küsimustes - ja need on need, mida soodsam keskkond eelkõige kultiveerib. Alles pärast organismi baasvajaduste täitmist on organismil optimaalne ressursse võrdlemisi rohkem soolistesse ornamentidesse investeerida. Igaühe saatus on saada selleks, kes ta on.

Viited:

Achermann, J. C., Hughes, I. A. (2016). Pediatric Disorders of Sex Development. In Melmed, S., Polonsky, K. S., Larsen, R. P., Kronenberg, H. M. eds. Williams Textbook of Endocrinology, 13th edition. Elsevier; Philadelphia.

Bogin, B., Scheffler, C., Hermanussen, M. (2017). Global effects of income and income inequality on adult height and sexual dimorphism in height. American Journal of Human Biology. DOI 10.1002/ajhb.22980.

Clark, G. (2007). A Farewell to Alms: A brief economic history of the world. Oxford: Princeton University Press.

Cup. (2019). Isekas meem ja DNA-õiguslus. Toonela. http://toonela.org/isekas-meem-ja-dna-oiguslus/

Darwin, C. (1875). The Descent of Man and Selection in Relation to Sex. 2nd ed. London, John Murray.

Dutton, E., Stretch, R. A. (2014). Racial Differences in Sexual Dimorphism as an Explanation for Differences in Olympic Track and Field Achievment. The Mankind Quaterly. Vol LV. No 1-2.

Falk, A., Hermle, J. (2018). Relationship of gender differences in preferences to economic development and gender equality. Science. 362 (6412).

Foo, Y. Z., Simmons, L. W., Perrett, D. I., Holt, P. G., Eastwood, P. R., Rhodes, G. (2020). Immune function during early adolescence positively predicts adult facial sexual dimorphism in both men and women. Evolution and Human Behavior.  https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2020.02.002

Forscher, P. S., Lai, C. K., Axt, J., Ebersole, C. R., Herman, M., Devine, P. G.,  Nosek, B. A. (2016). A Meta-Analysis of Procedures to Change Implicit Measures. https://doi.org/10.1037/pspa0000160

Gustafsson, A., Lindenfors, P. (2009). Latitudinal patterns in human stature and sexual stature dimorphism. Annals of Human Biology. 36, 74-87.

Hayward, A. D., Lummaa, V. (2013). Testing the evolutionary basis of the predictive adaptive response hypothesis in a preindustrial human population. Evolution, Medicine, and Public Health, Volume 2013, Issue 1, 2013, Pages 106–117, https://doi.org/10.1093/emph/eot007

Hill, T., Tabachinkov, S. (2017). A Theory for Gender Differences in Variability.

Hõrak, P., Valge, M. (2015). Why did children grow so well at hard times? The ultimate importance of pathogen control during puberty. Evolution, Medicine, and Public Health, 1, 167−178.10.1093/emph/eov017.

Hõrak, P., Valge., M. (2016). Old-for-grade girls reproduce but do not mature early: Simply a mechanistic link between educational progress and pace of life? Intelligence, 57, 41−47.10.1016/j.intell.2016.04.004.

Jokela, M., Rotkirch, A., Rickard, I. J., Pettay, J., Lummaa, V. (2010). Serial monogamy increases reproductive sucess in men but not in women. Behavioral Ecology. doi:10.1093/beheco/arq078

Karmin, M., Saag, L., Vicente, M., Sayresm M. A. W., Järve, Talas, G. G..., Kivisild, T. (2015). A recent bottleneck of Y chromosome diversity coincides with a global change in culture. Genome Res, 25: 459-466.

Kranklis. (2019). Sotsiaalteadlasest düsmeemiku pained.. Toonela. http://toonela.org/sots-dusmeemiku-pained/

Lynn, R., Allik, J., Must, O. (1999). Sex differences in brain size, stature and intelligence in children and adolescents: some evidence from Estonia. Personality and Individual Differences. 29. 555-560.

MacDonald, K. (2019). Individualism and the Western Liberal Tradition: Evolutionary Origins, History, and Prospects for the Future. USA: Independently published.

Malina, R. M., Little, B. B., Buschang, P. H., Demoss, J., Selby, H. A. (1985). Socioeconomic variation in the growth status of children in a subsistence agricultural community. American Journal of Physical Anthropology, 68, 385–391

Murray, C. (2003). Human Accomplishment: The Pursuit of Excellence in the Arts and Sciences, 800 B.C. to 1950 . HarperCollins-ebooks

Pallayova, M., Brandeburova, A., Tokarova, D. (2019). Update on Sexual Dimorphism in Brain Structure-Function Interrelationships: A Literature Review. Applied Psychophysiology and Biofeedback. 44:271–284

Ridley, M. (2003). The agile gene. How nature turns on nature. New York: Perennia

Sim, K. (2013). The relationship between sex-typical body shape and quality indicators. Journal of Social, Evolutionary and Cultural psychology. 7, 97-120.

Schmitt, D. P., Realo, A., Voracek, M., Allik, J. (2008). Journal of Personality and Social Psychology. Vol 94, 168-182.

Shirley, M. K., Cole, T. J., Charoensiriwath, S., Trelevan, P., Wells, J. C.K. (2016). Differential investment in body girths by sex: Evidence from 3d photonic scanning in a Thai cohort. Physical Anthropology, Am. J. Phys, Anthropol, 163: 696-706.

Sohn, K. (2016). Sexual stature dimorphism as an indicator of living standards? Annals of Human Biology. 43: 537-541.

Stearns, S. C. Hoekstra, R. F. (2005). Evolution: and introduction, second edition. New York: Oxford University Press.

Stoet, G., Geary, D. C. (2019). The Gender-Equality Paradox in Science, Technology, Engineering, and Mathematcis Education. Psychological Science. Vol. 29. 581-593.

Stulp, G., Barrett, L. (2016). Evolutionary pespectives on human height variation. Biological Reviews. 91, 206-234.

Thornhill, R., S. W. Gangestad. (2005). Facial sexual dimorphism, developmental stability, and susceptibility to disease in men and women. Evolution and Human Behavior, 27. 133-144.

Turkheimer, E. (2000). Three laws of behavior genetics and what they mean. Current Directions in Psychological Science. 2000; 9:160–164.

von Stumm, S., Plomin R. (2015). Socioeconomic status and the growth of intelligence from infancy throught adolescence. Intelligence. 48. 30-36.

von Stumm, S. (2017). Socioeconomic status amplifies the achievment gap throughhout compulsory education independent of intelligence. Intelligence. 60. 57-62.