Sotsiaalteadlasest düsmeemiku pained
31. mail ilmunud Õpetajate Lehe kaanelugu õpetab mehelikkust ümber raamistama: spetsiifilisi sotsiaalseid tavasid ja kultuurilisi norme tähistava mehelikkuse asemel olevat mitu mehelikkust, mis on oma tähenduslikult pagasilt tegelikult nii ulatuslikud, et nad on kõigi meessoost, ja küllap ka meestena identifitseeruvate isikute olemiskogemuse ühisosa. Tegelikult ei pea artiklit lugema, sest pealkirja põhjal on võimalik suure täpsusega öelda, milliseid mõtteid edasi antakse. Uusi arenguid soodiskursuses ei kirjeldata, tähelepanuväärne on üksnes see, et need arengud on artikli näol vaikselt tungimas pedagoogilisse peavoolu. See on ääretult kahjulik.
Alustuseks soovin haarata madalal rippuvast viljast ning heita (nais)autorile ette seda, et naistel pole õigust rääkida kaasa mehi (ja miks mitte ka nende keha) puudutavatel teemadel, kuid tean liiga hästi, et sellisel kujul etteheidetele omavad õigust vaid priviligeeritud kastid - vähemused. Tõeline probleem peitub hoopis autori teadusvastases suhtumises ja aksioomides:
Ülle Marike Papp küsis, kas peame leppima statistiliste materjalidega, kus kirjutatakse, et meeste lühem eluiga on igati ootuspärane. Kas me peame nõustuma selgitustega, mille järgi on noorte meeste hulljulge käitumine ajendatud „konkurentsist potentsiaalsete sigimispartnerite pärast“ ja et sellise riskikäitumise olevat loodus paika pannud. Papp ütles, et selliseid seisukohti lugedes tekib tal tunne, justkui selgitaksid meile meeste käitumist loomaökoloogid. Tema küsimus oli: miks siis Islandi, Itaalia, Norra ja teiste maade mehed nii riskantselt ei käitu kui meie omad?
Jutust kumavad läbi mitmed problemaatilised implikatsioonid, eelkõige antropotsentristlik inimese pjedestaalile tõstmine ning sotsiaalteadlaste poolt mittekontrollitavatest protsessidest immuniseerimine.
Selgub, et sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik omab pädevust kõrvaldada kõik sotsiaalsed ning bioloogilised valiksurved, nende tulemused ja nende ühiskondlikud väljendused nii, et inimesest jääb vaid ajatu, kontekstivaba valge leht. Päris valge ta veel pole, kuna peale on plätserdatud üht-teist: antud juhul on sihikul hegemoonilise maskuliinsuse paine, kuid selle eemaldamine on muidugi teadvustamistöö ja põlvkonnavahetuste küsimus.
Teine problemaatiline implikatsioon seisneb selles, et Islandi, Itaalia ja Norra meeste madalam riskikäitumine pidavat kummutama eelmainitud loomaökoloogide õigustusi. Kuid loomaökoloogiõlemehike pole kunagi väitnud, et mingid käitumismustrid on kaljusse raiutud, vaid pelgalt vihjanud, et ei tohi ignoreerida seda, mis seisab nende mustrite taga, ja mis on selle implikatsioonid käitumise mõjutamisele. Sotsiaalset käitumist suunavate geenide kõrge sagedus tähendab, et nad on vähemalt minevikus taganud optimaalse sigimisedukuse. Väliste tulemuste nihutamine üha kaugemale sellest, kuidas antud keskkonna valiksurve moodustatud geneetiline optimum on seni avaldunud, tingib endaga eksponentsiaalselt kasvava energiakulu. Igasugune ressurss on aga piiratud. Kui midagi on mõistlik üldse nimetada ebaloomulikuks, siis just sunniviisilisi, jõumeetodil inimese loomuomaste kalduvustega vastuvoolu ujuvaid lahendusi, mis ei anna soovitud tulemusi. Muidugi ei tähenda see seda, et ei võiks suunata inimeste käitumist, kuid suunamine peab olema sisegrupi huvide seisukohast õigustatud, ning metoodilised sammud põhjendatud. Omaenda sugukonna käitumusliku adaptsiooni kosmeetiliselt motiveeritud allasurumine seda ei ole.
Jõuame probleemini aksiomaatikas. Argument tugineb arusaamale, et "hegemooniline maskuliinsus" paneb mehi käituma viisil, mis on meestele endile kahjulik, ning et alternatiiviks pakutav pluralistlikuna müüdav maskuliinsus (mis ometi on määratletud läbi "hegemoonilise" maskuliinsusega kaasaskäiva eitamise!) lahendab selle mure ära. Lahendus seisneb siis selles, et vale hegemooniline maskuliinsus asendub õige justkui pluralistliku, ent ometi võrdselt hegemoonilise maskuliinsusega, mis kirjutab ette endise maskuliinsusega seotute hulka mittekuuluvaid käitumisi. See mõttekäik näeb ühiskondliku struktuuri pealesurumist, seda läbi agitatsiooni, või "teadvustamise", kui ainukest võimalust selle kehtestamiseks. Sellega paljastub agenda tagamõte - ühiskond ei ole iseeneslikult või orgaaniliselt tekkiv emergentne protsess, vaid ülevalt-alla patriarhaadi poolt organiseeritud ebaõiglust täis ja muuhulgas ka meestele häda toov süsteem - mis tuleb asendada analoogselt ülevalt-alla organiseeritud matriarhaalse ja õiglase süsteemiga.
Pöördume praktiliste implikatsioonide poole. Mul pole mingit soovi vastu vaielda sellele, et suitsiid ja riskikäitumine kui sellised on ühiskondlikult problemaatilised ning vajavad ühiskonna optimaalsema toimimise tagamiseks lahendamist, mis tähendab praktikas leevendamist. Mida kiputakse unustama on see, et ühe ja sama probleemi praktilise lahenduse olemus ja selle efektiivsus sõltub teoreetilisest probleemikäsitlusest. Lähenemine, mis lähtub probleemi suhtelisest suuremast esindatusest sihtgrupis võrreldes mõne teise sotsiaalse grupiga on mõistlik vaid selleks, et äratada selle probleemse sotsiaalse rühma seas sellele tähelepanu. Kui võtta mingi probleemi esindatuse suhe erinevate rühmade vahel asjaks, mida soovitakse mõjutada, siis pole prioriteedid paigas, sest võrdsus on kõigest tõhusa ja sidusa ühiskondliku toimimise teisejärguline komponent, mitte väärtus iseeneses.
Kui on võimalik kulutada hulk energiat kas probleemi enda või spetsiifiliselt sellesama probleemi ebavõrdse esindatuse peale erinevate sotsiaalsete rühmade vahel, siis on mitu põhjust, millest lähtumisel tuleks eelistada esimest valikut. Teooria kujundab suhtumist praksisesse. Prioriteedid metoodikas sõltuvad sellest, mis nurga alt probleemile läheneda, ning valed prioriteedid võivad probleemi viia lahendusest kaugemale. Ideoloogilistel kaalutlustel laiema probleemi mingisuguse statistilise kujutise tõlgenduse meelevaldselt omaette probleemiks valimine ning seejärel selle esiletõstmine peab olema väga hästi põhjendatud. "Kolmveerand kodutuid on mehed" "kodutute arv on kõrge" asemel suunab teotahte, näiteks poliitilise tahte ja mõtte, mis puudutab metoodikat antud juhul majandusliku probleemi juurega tegelemise asemele ideoloogilistesse abstraktsustesse.
Kui oleme aga otsustanud, et lahendus seisneb millegi märkimisväärse või hegemoonilise väljajuurimises, siis tuleks see samuti ressurssi kulumise seisukohast põhjendada. Kiputakse liiga kergekäeliselt langetama otsust, et probleemi lahendamiseks on midagi tõepoolest vaja välja juurida, juure valimine ei pruugi aga olla pädev või täielikult heas usus. Niiviisi on autor omistanud suitsiidide arvu, depressiooni ja muud pahed omadustele, mis on olemas, kuna nad on tõstnud sisegrupi konkurentsivõimet, ning pahede ohjeldamiseks soovib ta rünnata üht kaasaja tsivilisatsiooni püsimise alustala. Sotsiaalteadlased võivad muidugi uskuda, et inimkonna olemuse tühi valge leht on lisaks kõigele muule ajatu - et tulevikku ja seal leiduvaid konflikte pole olemas, kuna oleme oma valgustuses tõusnud üles primitiivsest loodusliku valiku ajastust ja et konkurentsivõimelisust võib ohverdada oma ideoloogiliste eelistuste ja mingi tunnetuslikult ebameeldiva võimustruktuuri lammutamise nimel. Sellist nõu tõsiselt võtva grupi jaoks pole mingit tulevikku ehk tõesti olemas.