Väljaspoolsusest
Poliitiliste süsteemide efektiivsuse ja õigustatavuse kriteeriumiks ei kõlba huvide konflikti tõttu kunagi süsteemi edendaja raamistus. Kui viimast tunnistatakse, siis on see süsteem lootusetult sissepoole sulgunud. Lootusetus on tingitud eksimatuse veendumusest. Kui süsteemil on kahtlus, et ta teeb midagi valesti, siis painutatakse avalikult tajutavad mängureeglid selliseks, et uues raamistikus oleks praegune suund ainuõige, kusjuures süsteemi legitiimsus ripub sellel veendumusel. Kuid tegelikud mängureeglid asuvad muidugi poliitilisest instantsist väljaspool, ning katastroofiline tasakaalukaotus muutub seeläbi paratamatuks. Ehe näide on rootslaste narratiiv nn "humanitaarsest suurriigist", kus hüveks on võetud seda ohjeldavatest dogmadest ja struktuuridest vabastatud kristliku moraali nihilistlik koondumispunkt. Probleem seisneb selles, et eneseohverduslikkuse avalik signaliseerimine omab kõrget sotsiaalset väärtust. Sellise memeetilise kontseptsiooni ringlus ühiskonnas, mis pole etniliselt, kultuuriliselt ega väärtuseliselt homogeenne seab selle kandjad teistega konkurentsivõimetusse olukorda. Ning see ongi hoop Rootsile väljastpoolt, mille tagajärgi oleme juba saanud ja saame lähikümnenditel "me-ju-hoiatasime" ilmega kurvalt edasi jälgida.
Sama sulgunud on kogu liberalism laiemalt - kui varem sai väita, et liberalism "töötab" (ja sellisele õigustusele tuleb selle püstitusliku mõistlikkuse eest au anda), siis Hiina segamajanduse tõusu tagajärjel on nüüdseks end märksa mugavamalt tundev sealne keskklass end vabastanud üleliigsetest flirtidest sellega. Pigem kehtib vastupidine - nüüd, kui lääs ei suuda enam konkureerida tarbimisinstinkti rahuldamises, naasevad paljud välistudengid tagasi paadunud Hiina ülemvõimu pooldajatena. Vaidluspunkti huvides jääb õhku rippuma vaid küsimus - kas selle kõige käigus pole Hiina ometi muutunud liberaalseks? Kuid selline mõttemõlgutus on Lääne liberalismi eestkõnelejatele vastuvõetamatu. Enesekaitseks jääb Läänele vaid religioosset iseloomu sõnavara, ning siingi pole Hiina relvitu, nagu selgub Xi Jinpingi 2013. aastal värskelt valitud keskkomiteele peetud kõnest.
Hiina ja Lääne mõtlemise erisus paistab eriti teravalt hiljutises intervjuus Hiina kirjaniku Liu Cixiniga.
A scientist named Cheng Xin encounters a gaggle of schoolchildren as she and an assistant prepare to flee the planet. The spaceship can accommodate the weight of only three of the children, and Cheng, who is the trilogy’s closest embodiment of Western liberal values, is paralyzed by the choice before her. Her assistant leaps into action, however, and poses three math problems. The three children who are quickest to answer correctly are ushered on board. Cheng stares at her assistant in horror, but the young woman says, “Don’t look at me like that. I gave them a chance. Competition is necessary for survival.”
Paradigma näeb selle kõige banaalsemas tõlgenduses välja umbes järgmine: Lääs on idealistlik, Hiina on pragmaatiline, ning see pragmatism on sunnitud mõnikord tallama teatud lääne pühakujude peal, seetõttu on ta kurjast. Kui selline mõtlemine oli lubatav siis, kui Hiinaga tegelikult ei konkureeritud, siis nüüd näeme, kellele annab selles konkurentsis osapoolele vastav suhtumine eelise, ja keda see kahjustab. Siin annab veel öelda - Lääs on suunatud sissepoole, ning Hiina väljapoole (iroonilisel kombel on geopoliitikas seni kehtinud vastupidine). Teisisõnu peegeldab Lääne liberaalne idealism ustavust omaenda ideaalidele, mille järgimine on allesjäämisest olulisem, samas kui Hiina pragmatismi eesmärgiks on konkurents võita, nii Lääne, kui ka kõige välisega. Meenutagem Hollywoodi filme, kus inimkaotusi siiski vältida sooviv pragmaatik on sageli antikangelane, seevastu "no man left behind"-tüüpi idealist saab tavaliselt deus ex machina kaudu oma tahtmise. Kahjulikumat suhtumist on raske ette kujutada. Praktikas: kes lõdvestab geenimuundamise seadused enne ja võidab sellest, Hiina või Lääs? Küsimust võib ja tuleb permuteerida ka kõige muu vastuolulisega, mida Lääne valgustusajastu väärtused kardavad.
Kui mõtet edasi arendada, siis seespool on moraalsed probleemid, teada-tuntud ja mõtlemisse integreeritud mudelid, kõik, millest oskame diskursust pidada ja mis on sisse lülitatud meie antud diskussiooni kontekstis poliitilisse mõtlemisse. Väljas asub kõik, mida me pole veel raamidesse suutnud ajada: valiksurved, inimbiodiversiteet ja selle tagajärjed ühiskondadele, simuleerimata ühiskondlikud ja majanduslikud mudelid ja interaktsioonid, meteoriidirünnakud ja muud "mustad luiged" ning kõik see, mida me ei oska veel ette näha ega ennustada.
Siit ettepanek: kui analüüsida süsteemi tõsiselt, väljastpoolt, siis poliitilise süsteemi kriteeriumiks kõlbab ainult selle konkurentsivõimelisus ja seeläbi püsivus. Ehkki see võib kõlada küünikule kasutu truismina, mispeale ta möönab, et "tuuled jätkavad pöördumist, ja siis Euroopas, vähemalt Ida-Euroopas ei jää liberalismist just selle omaksvõtu kunagise geopoliitilise konkurentsieelise minetamise tõttu nagunii midagi alles, aga siis me ei pea ju midagi muud tegema, kui istuma ja ootama", siis selline künism ei ole kohati ise valmis kasulikumat valikut aegsasti nägema. Kuid kui me võtame eesmärgiks poliitilisel tasandil pingutada omade konkurentsivõimelisuse ja püsimise eest, siis oleme ka selle väljaspoolsuse poolt kohustatud ületama mugavuspiiri, et end ja teisi viia kurssi seni veel šokeeriva hinnanguga, mis ei ole varjutatud meile liialt seeditavast ja harjumuspärasest ja mis kisub liberalismilt ning sellega seotult kõige, mis paneb meid uskuma, et selle iidolid on kummardamist väärt.