Esmaspäeval ilmus Kiisleri värvikaid solvanguid ja religioosseid kujundeid täis päevakommentaar, kus ta palus ajakirjanduselt, et arvamusrubriigi kvaliteedi tõstmiseks lõpetataks populistlike deemonite toitmine. Ometi oli ka tema artikkel kole näide sellest, mida parema ilmumislävendiga ei oleks avaldatud.
Lugu räägiks justkui langenud avaldamiskünnisest. Sellest, et argumenteerimise kvaliteet ei ole enam loo ilmumise kriteeriumiks, selle asemel vaadatavat peamiselt arvamuste paljusust. Seejuures teeb autorile muret asjaolu, et arvamuste paljusus on lisaks ka määratlemata.
Niisiis, millega tõstab oma arvamusloos Kiisler põhja langenud arvamusrubriigi korraks oma vanale heale tasemele? Mis on need head mõtted, tähelepanekud ja nüansirikkad kaalutlused, mille alusel ta leidis, et avaldamiskünnis on muutunud nähtamatuks suuruseks? Kirjutises leiab ta ühemõtteliselt, et on raske öelda, millest selline allakäik algas, aga ju siis pidi asi olema Trumpis ja Brexitis. Seejärel kuulutab ta väite põhjendusena, et populistliku poole esindajad Eestis on vallandanud labase sõnasõja, robustse kisakoori ja on veel kõigele lisaks mõttepuudulikud, vaimust vahedad, sõnasandid, isehakanud tarkpead, hundid, kraaklejad, vassijad, jaurajad, emakahuvilised ja kõige lõpuks ka deemonid.
Artiklis ei ole tehtud isegi katset avada võimalust, et ehk ei ole olukord nii must-valge. Eriti julgelt väidab Kiisler: "Me ei ava vist debatti, et kui pisikuid ja batsille silmaga näha ei ole, siis ei saa neid ju olemas ollagi – miks peaks siis üldse lapsi vaktsineerima?" - "Millegipärast oleme aga nõus „arutlema” näiteks abiellumisõiguse ja abordi üle, sest üks valitsuserakond tahab seda, ning avaldama arvamusvabadusele apelleerides kirjutisi, mille argumentatsioonivõime mitte ei lähene ümmargusele nullile, vaid on tugevasti alla selle". Kiisleri näited ja põhjendused arvamusrubriigi kvaliteeti halvenemisele ei seisne mitte halva argumentatsiooni näitlustamises, vaid temale ideoloogiliselt ebameeldivate ja moraalset nördimust põhjustavate seisukohtade esiletõstmises.
Kui Päevalehe arvamusrubriigis nii halvasti öeldakse, siis peab ometi peksuväljaandes olema kordades hullemad tekstid. Otsustasin siis kontrollida, mis roppusi ja sarnaselt religioosselt absolutistlikke kujundeid leiab vastavast “peksuportaalist”. Viimases arvamusartiklis, milles Kiislerit mainitakse, väidetakse, et ajakirjaniku ametis võib käituda vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt, mille näiteks on toodud Kiisleri ütlus EKRE naispoliitikule: "Tegelikult ei tahaks ma teiega üldse rääkida". Sellele järgnevas artiklis sedastab autor "hääle Kiislerile", et ta hakkab Kiislerit imetlema, kuna vaid nii tark inimene suudaks nii äraspidiseid järeldusi Pärnitsa kleidisaaga osas teha. Tollele otsingutulemuste listis järgnevas artiklis on vastatud eriolukorra-aegsele Kiisleri artiklile, mis kandis pealkirja "Tähelepanu, Eesti valitsus valmistub piirama inimõigusi ja sõnavabadust". Eeldaks, et nii otsesele rünnakule vastaks peksuportaal tulega. Selle asemel vastab aga autor hoopis väitega, et mõistab osaliselt Kiisleri muret ning sõnab pealkirjas: "Hää Vilja Kiisler – piirangutega päästame ehk Teie elu!“.
Otsisin veel näiteid, kuid paraku midagi Päevalehest leitud solvanguterodule sama värvikat ja jõulist ei leidnud. Hullemad näited, mis ma leidsin, väitsid, et Kiisler midagi tarka ei ütlevat ning alatasa tegevat koalitsiooni maha. Värvikaim neist oli Jaak Madisoni süüdistus: "Selle olukorra taas perfektne näide on Vilja Kiisleri [...] artikkel, et valitsus plaanivat piirata inimõigusi ja sõnavabadust. Samas meeldiks Kiislerile, et see sama valitsus maksaks osa tema palgast kinni? Selliseid eluvorme nimetatakse parasiitideks."
Selleks, et panna perspektiivi neutraalsusele taotleva ajakirjandusväljaande ajakirjaniku ja ühe erakonna portaalis avaldatud ütlused, pakun välja järgnevad tasemed sarnaste konfliktide kategoriseerimiseks:
- Osapool ei nõustu, kuid aktsepteerib teise arvamust
- Osapool ei nõustu ja arvab, et teine teeb oma teo või arvamusega hetkel halba
- Osapool ei nõustu ja usub, et teine on vale omaks võtmise või selle järgi käitumise tõttu halb
- Osapool usub, et teine on oma tegude või arvamustega muutunud halvaks ning peab läbi tegema tohutu eneseparanduse, et see ümber pöörata
- Osapool usub, et kuna teine pool on iseeenesest halb ja kuri, siis seepärast on tal ka valed vaated ja kurjad teod
Suurem osa Uutes Uudistes leitud Kiisleri vastastest väidetest langeb kategooriasse kaks, kuid leidub ka küllalt number kolme ja mõnel korral nelja. Enamus kordadest viidatakse Kiisleri mõnele teole, millele järgneb süüdistus erakonnale liiga tegemises või valesti käitumises. Number viite ma paraku sealt ei leidnud. Võibolla kuskil eksisteerib mõni näide ja ehk on inimesi, kes seda erinevatel põhjustel usuvad.
Paraku on Kiisleri arvamusartikkel number viie näide. Selgitusena sellele, miks ometi lasevad väljaanded sel sündida, näeb ta deemonite toitmise fenomeni, kus väljaanded uskuvat kas teadlikult või alateadlikult, et kui deemonit toita, siis ei tee deemon kurja. Kes siis ikka toitvat kätt hammustaks.
Millest tuleneb siis selline erinevus? Kuidas saab olla, et staažikas ajakirjanik nii ühekülgselt halvustava artikli valmis kirjutab ja selle avaldab ning niinimetatud peksuportaal pehmemaga vastab? Ja seda veel mitme erineva ründava artikli puhul. Leidsin sellele vastuseid N. Aloni ja H. Omeri teosest "Demoniseerimise psühholoogia". Raamatu autorid kirjeldasid demoniseerivat mõtteviisi kui narratiivi, mille abil püüab indiviid selgitada endale, oma perele, ringkondadele või ühiskonnale omaks saanud kannatusi ja vähendada olukorraga kaasnevaid hirme leides sellele ühtse allika. Narratiiv hakkab kahtlemisega, siis kasvab kahtlustamiseks ja lõppeb kindlusega, mille eesmärgiks on otsustav sõdimine ohuga.
Sellise vaate tagajärjel suudetakse näha teist vaid kui halva kandjana. Teise heades või tavalistes tegudes nähakse katset manipuleerida, püüda uude lõksu. Hea näide sellest on eelnevalt mainitud Kiisleri artikkel pealkirjaga "tähelepanu, Eesti valitsus valmistub piirama inimõigusi ja sõnavabadust", kus autor näeb teadaannet sellest, et Eestis tulevad eriolukorra tõttu piirangud, mistõttu sellega seonduvatest muudatustest teatati Euroopa Nõukogu, millegi katastroofilisena, mille tagajärjel võidakse hakata piirama sõnavabadust, ajakirjandusvabadust ja muid inimõiguseid. Ehk kaalus autor ka muud vaadet, aga artiklist seda paraku ei leia.
Kui Kiisler või ta kolleegid päriselt soovivad artiklis kirjutatut - et osapooled otsustaksid teineteist kuulata ja kuulda võtta, siis tasub sellise värvikusega artiklid taas uue pilguga üle lugeda ja võtta demoniseerimisnarratiivi asemel omaks N. Aloni ja H. Omeri sõnastatud traagiline vaade, milles aktsepteeritakse, et vastaspool on oma poolele sarnane, osad näiliselt halvad asjad sünnivad ka heast ja et ühel või teisel osapoolel ei ole ülemuslik ja moraalselt kõrgem vaade teisele, mille mitteaktsepteerimisel ei olda Kiisleri artikli näitel nõus isegi klassifitseerima debatti abiellumisõiguse või abordi üle "aruteluks".
Ometi jään ma skeptiliseks, et endas katla äratundmine niipea tekib. Meenub filosoof Slavoj Žižeki kirjeldus sellest, kuidas toimib ideoloogia. Ideoloogia ei ole miski, mis leitud prillide läbi meie muidu selgeid arusaamu ja mõtlemist hägustaks või mida me enesele peale surume. Selle eksliku vea tegi ka endine Martin Helme kolleeg Mart Pukk, kes sõnas: “Martin oli kunagi täitsa lahe sell, kahju, et religioosne poliitikaudu on ta praeguseks oma painavasse embusesse mässinud”. Ideoloogia on miski, mida märkame alles siis, kui oleme kujundlikult tõde näitavad prillid pähe pannud, mitte vastupidi. Ideoloogia ilmneb meie spontaansetes tegudes, normaalses ja justkui selges vaates. Ideoloogiat ei saa näha seestpoolt.
Liberaalse maailmavaate üks põhjapanevamaid meeme on usk ajaloo õigesse poolde. Kindlus, et nemad või nende maailmavaate kandjad ei ole pelgalt inimesed või rahvas paljude seas või et nende maailmavaade pole teiste maailmavaadetega konkureeriv ideestik, vaid ajaloo kulgemine on määratletud universaalse tõe poole, kus teised osapooled elavad juba automaatselt vales ning on ette määratud “ajaloo prügikasti”. Sellest vaatest hoitakse kinni vaat et rohkem kui mõned kristlased oma eshatoloogiast.
Seetõttu ongi Kiisleri jaoks iseeneslik liigutus mitte tunnistada abieludebatti või aborti teemadeks, mille üle isegi arutleda tohiks. Nendest rääkimine kahandab argumenteerimistaseme nulli. Selleks, et loobuda sarnasest uskumusest, tuleb loobuda ka kantavast ideoloogiast endast. Ja seetõttu jäängi skeptiliseks mõistmise leidmises osas, kuna oma normaalsusest loobumine on ääretult valulik protsess. Žižek näitlikustas seda protsessi filmiga “They Live”, kus ideoloogiat ümbruses paljastavad prillid leidnud mees püüdis oma parimat sõpra panna prille proovima. Too reageeris aga vägivallaga, justkui aimates, et prillides nähtav võib hävitada paljud mugavad illusioonid. Kui illusioonid moodustavad aga poliitilise maailmavaate tuumiku, siis seda vähem tõenäolisemalt ollakse valmis ka neid proovima, et näha endas ja teistes sarnast dogmaatikat. Oht, et neis võib enda kohta midagi leida, on liiga suur.
Oma ideoloogia universaalseks pidamine ja teise poole demoniseerimine ei ole lihtne kombinatsioon, millest lahti saada. Ometi, kui soov osapoolte mõistmiseks on reaalne, siis traagilise vaatega on vähemalt teise poole vihkamise lõpetamine võimalik. Vastaspoolt ei pea tingimata mõistma, kuid läbi traagilise narratiivi on ehk võimalik leida vastastele deemonliku asemel inimlik nägu ja vähendada värviliste omadussõnade osakaalu tulevates artiklites. Ja võibolla tõstab erinevalt eelmisest järgmine Kiisleri arvamuslugu ka allakäinud arvamusrubriigi taset.
Ma usun, et ka Martin Helme annab nördinud eituse asemel ükspäev palju parema meelega ka Delfi ajakirjanikele intervjuu, kui tema mõttekaaslaste, sõprade, pere või ka tema enda kohta ei pea enam kuulma sõnu nagu emakahuviline, vassija, isehakanud tarkpea, mõttepuudulik või deemon.
