Tööstustsivilisatsiooni vastandatakse sageli loomulikule olekule. Tehasekorstnatest kerkiv suits, tuhamäed ja kõrgmajad on inimesele tunnetuslikult kordades võõrastavamad võrreldes maaelu poolt pakutavaga (Reville jt, 2014). Kõikjale lainetavale industriaalühiskonnale viidatakse kui millelegi moraalselt väärale - millelegi, mis põhineb lollusel, ahnusel ning mõttetul tarbimisel ja mis seeläbi meid tasapisi hävitab. Vaadeldes moodsat tarbimisühiskonda ei ole raske mõista, kust eelmainitud tajumus pärineb. Küll aga on imestamapandavad seisukohad, nagu tegemist oleks millegi ebaloomulikuga.

Soov kasvada ja tarbida ei ole looduses midagi uut, tegemist on lausa elujõulise süsteemi jaoks määravate omadustega. Kõik reprodutseerivad süsteemid on optimeeritud teisendama ümbritsevat ressurssi oma kasvu kütuseks ning evolutsioonilises konkurentsis teisiti käitumine ei ole lihtsalt kohane.

Seega ei ole püüe laieneda midagi inimkonnale ega industrialiseeritud eurooplastele ainuomast, vaid tegemist on sügavale DNA-sse söövitatud sunniga. Erinevus tänapäeva ja mineviku, majanduslikult arenenud ja vaesemate riikide vahel, ei peitu mitte kasvamise tahtes, vaid suutlikkuses. Uus (ja ilmselt ka ajutine) on võimekus sellises tempos kasvada. Kasvul on piirangud.

Piirangud seisnevad kasvava populatsiooni võimes taustsüsteemist energiat ammutada. Ökoloogias on kasutusel keskkonna kandevõime mõiste. Keskkonna kandevõimet defineeritakse kui maksimaalset populatsioonikoormust, mida ökoloogiline keskkond püsivalt toetada suudab. Olukorras, kus keskkonna kandevõime lubab olemasolevast oluliselt suuremat rahvaarvu, on võimalik populatsiooni kiire kasv. Kui populatsiooni suurus läheneb keskkonna kandelimiidile, siis energia kättesaadavus langeb. See viib elukvaliteedi alanemiseni, mille tagajärjel sündide ja surmade arv võrdsustuvad ning populatsiooni suurus stabiliseerub.

Mineviku vilets elu

Keskkonna kandevõime ei ole muutumatu, vaid on sõltuvussuhtes populatsiooni võimega teisendada ümbritsevat ressurssi energiaks. Inimühiskonnas räägime sellest võimest kui majandusest, mis on kultuurievolutsiooni käigus märgatavalt kasvanud. Suutlikkus keskkonna kandevõimega manipuleerida ei muuda aga antud raamistikku vähemoluliseks; ajalooliselt on rahvastikukasv olnud alati kandevõime poolt piiratud. Oluline on mõista dünaamika varieerumist populatsiooni kasvukiiruse ja keskkonna kandevõime kasvu vahel.

Rahvastiku eksponentsiaalset kasvuvõimet kirjeldas Briti demograaf Thomas Malthus (1798). Malthus täheldas, et Põhja-Ameerikas, kus kõrge kvaliteediga maa on vabalt saadaval ning elukvaliteet seetõttu kõrge, kahekordistub rahvaarv iga põlvkonnaga, ning piirkondades, mida on hiljuti räsinud mõni ohvriterohke katastroof, kasvab rahvastik kiiremini kui ökoloogiliselt stabiilsetes piirkondades. Vanas Maailmas püsis populatsioon üldjuhul stabiilne - sündide ja surmade arv oli enam-vähem võrdne.

Malthus järeldas, et rahvaarvu maksimum omab mingit välist piirangut, milleks on piisava toiduvaru ja muu eluks vajaliku olemasolu - tootmisvõime. Ilma piiranguteta kasvab populatsioon geomeetriliselt (s.t mitmekordistub iga põlvkonnaga). Põllumajandusele toetuv majandus sai piiratud maa tõttu kasvada parimal juhul ainult lineaarselt. Kõnealust fenomeni käsitleb Malthuse kaasaegse majandusteadlase David Ricardo sõnastatud kahaneva piirtootlikkuse seadus:

“Kui püsivatele tootmisressurssidele lisatakse üha enam muutuvressursse, hakkab teatud toodangumahust alates piirprodukt vähenema”

Agraarmajanduses oli püsivaks tootmisressursiks haritav maa. Populatsiooni kasvuga kasvab muutuvressurss ehk tööjõud. Iga lisasisend küll kasvatab kogutootlikkust, kuid ressursside piiratuse tõttu seda astmeliselt vähendavalt. Rahvaarvuga on olukord vastupidine - suurem baaspopulatsioon võimaldab selle kiiremat absoluutset kasvu.

Seega pole ei rahvaarv ega keskkonna kandevõime muutumatud: nad kasvavad erineva kiirusega, ning kasvu jätkudes jõuab geomeetrilist kasvupotentsiaali omav rahvaarv alati keskkonna kandevõime piirini. Olles piiritletud keskkonna kandevõime kasvuga, muutub nüüd ka rahvaarvu kasvukõver lineaarseks või lausa horisontaalseks.  

Kasvudünaamika määrab arengusuuna

Kasv ja levimine on reproduktiivsete süsteemide keskseks püüdeks (Cup, 2019), kuid see, milline energiajaotusstrateegia tõhusaima kasvu tagab on sõltuvssuhtes keskkonna kandevõime täituvusega. Piirangute tõttu on mitmed kohasust kasvatavad omadused tihti lõivsuhtes -  ressursid, mis on investeeritud ühte funktsiooni, ei saa olla samaaegselt kasutusel mõne teise funktsiooni jaoks. Lihtsustatult võib öelda, et olukorras, kus ökoloogiline piirang pole saavutatud ning võistlus ressursside üle seega madal, on optimaalne keskenduda võimalikult kiirele paljunemisvõimele –“kvantiteet üle kvaliteedi” ehk nn. r-valikule. Siis, kui populatsiooni suurus läheneb keskkonna kandelimiidile, kasvab konkurents energiale. Juhul, kui järglaste kvaliteedi tõstmine nende kvantiteedi arvelt püsivalt kohasust kasvatab, toimub individuaalset konkurentsivõimet kasvatav ehk nn. K-valik. (Hertler jt, 2018). K-valitud organismid on reeglina edukamad stabiilsetes, kõrgema populatsioonitihedusega süsteemides.

Lõivsuhe järglaste kvaliteedi ja paljunemisekiiruse vahel ei ole ühene ja järsk, vaid tegemist on paljudest teguritest mõjutatud kontiinumiga. Samuti ei räägi me teadlikust pereloome valikust, vaid lihtsalt tõsiasjast, et sõltuvalt keskkonnaoludest on evolutsiooniliselt kohasem kindlat sorti käitumine ja nii kanduvad seda käitumist soosivad geenivariandid edukamalt edasi. Kandevõimest mõjutatud evolutsioonilised valikusurved eksisteerivad nende teadvustamisest paratamatult ning on erinevates inimühiskondades erinevatel arenguperioodidel selgelt varieerunud (Rushton, 1996). Evolutsioonilised süsteemid on iseoptimeerivad maksimaalse kohasuse saavutamiseks.

Kuidas antud valikusurve suuna muutus välja näeb ja mille kvaliteet parajasti kohasust tõstab, sõltub olemasolevast geneetilisest variatsioonist ja sootsiumis domineerivatest kultuurilistest ja majanduslikest oludest (Cup, 2019). Individuaalne kvaliteet võib sõltuvalt keskkonnast tähendada tugevamat immuunsüsteemi, võimsamat füüsist, jahi- või navigeerimisoskust jpm - mis iganes omadus tagab antud keskkonnas energeetiliselt tasuva eelise. Näiteks on mitmetes traditsioonilistes hõimuühiskondades kohane olla vägivaldne - tapetud vaenlaste hulk korreleerub positiivselt laste arvuga (Clark, 2007). Evolutsiooniliste lõivsuhete tõttu ei ole aga adaptatsioonide kohasus üldiselt universaalne.  Võrreldes paljude traditsiooniliste ühiskondadega on olukord kristlikus Euroopas ja Ida-Aasias olnud ajalooliselt aga vastupidine - formaalne õigusriik seadis sisegrupi vägivalla vastu karmid karistused ning seetõttu eelistas valiksurve pigem ette planeerivat, konformset ja taltsat kodanikku (Faulk, 2017). Kõnealusest valikust on kõige täpsemad andmed olemas Inglismaa kohta, kus viimasel aastatuhandel jättis iga põlvkonnaga üha rohkem järglasi majanduslik keskklass - seega toimus valik individualismile ja etteplaneerivale majanduslikule mõtlemisele. (Clark, 2007)

Go Science!

19. sajandi alguses algas Inglismaal ja selle naabruses tööstusrevolutsioon ning rahvastiku taastootmismudeli muutus. Antud protsessi tuntakse demograafilise üleminekuna. Demograafilise ülemineku teooria viitab olukorrale, kus Malthuse lõksus olev agraarühiskond läheb üle tänapäevasele taastootmismudelile. See tähendab nii suremuse kui sündimuse langust ning nende kahe protsessi vahele jäävat rahvaarvu hüppelist tõusu ehk rahvastikuplahvatust. Demograafilise ülemineku protsessi alguses kasvab järsult keskkonna kandevõime, mis viib suremuse langemiseni. Sellele järgneb rahvastikuplahvatuse fenomen – koos madala suremuse ja kõrge sündide arvuga kasvab järsult rahvastiku absoluutarv. Demograafilise ülemineku kolmandas faasis langeb ka sündimus, mis viib rahvaarvu stabiliseerumiseni (Valge ja Sepp, 2009).

Üheselt ei ole võimalik öelda, kas peremudeli muutus või tööstusrevolutsioon toimus esimesena - korrektsem on mõelda neist kui vastastikku võimenduvatest protsessidest. Tööstusrevolutsiooni lähteriikides, kus geneetilist kohasust oli järjepidevalt võimalik tõsta õiguslikult reguleeritud turult ressursse ekstraheerides, soosis valik taltsast, tasu edasilükkavat ja turumajanduslikult mõtlevat inimest. Selliste, võrdlemisi K-valitud, omaduste levik genofondis võimaldas omakorda keskkonna kandevõimet tõsta. Kindel inimtüüp loob kindla keskkonna, mis omakorda võimendab valikutingimusi geenidele (Cup, 2019).

Tööstusrevolutsiooniga kaasneva kultuurievolutsiooni sünnitatud meemid on levinud aga ka teistele populatsioonidele - neile, mis iseseisvalt samu ideid ja läbimurdeid toota poleks suutnud. Mida revolutsioonilisem on industrialiseerimine, seda tugevam on demograafilise ülemineku efekt. Kõik tööstusmaailmasse sisenenud populatsioonid on käivitanud sarnase demograafilise muutuse protsessi. Sarnane ei tähenda aga identset - ehkki majandusmudeli muutus on mõjutanud erinevaid rahvaid samasuunaliselt, siis muutuse kiirus ja suurusjärk pole sama. Seda kahel põhjusel: esiteks, populatsioonid, kellele antud keskkondlikud efektid mõjuvad, on mineviku valikusurvete tõttu bioloogiliselt erinevad ja teiseks ei suuda erinevad populatsioonid seda keskkonnamuutust samal tasemel jõustada. Varasemad demograafilise ülemineku maad vajasid protsessi käivitamiseks ainult väikest lüket, milleni nad jõudsid sõltumatult, kuna põhjaks olev inim- ja kultuurikapital oli võimeline iseseisvaks läbimurdeks või oli sellele väga lähedal. Väikese lükkega alustanud populatsioonid suudavad ülemineku ka kiiresti lõpetada ning omandavad tänapäevase taastootmismudeli. Samas paljud tänapäeva kõrge sündimusega riigid ilmselt ei suudagi üleminekuprotsessiga lõpuni minna - suudetakse võtta küll üle industriaalühiskonna meemid ja neid mingi piirini implementeerida, kuid industrialiseeritud maailma pideva sekkumiseta taandutakse traditsioonilisema ühiskonnakorralduse juurde.

M-C-M'

Tööstusrevolutsiooni järgselt ei olnud tootlikkuse kasvu piiravaks ressursiks enam põllumajandusmaa, vaid peamiselt fossiilkütuste energiast sõltuv kapital. Kapital, ehk tootmise kasvatamiseks edasiinvesteeritav ressurss vajab kasvuks teatavat puhvertsooni ehk populatsiooni, mis ei virele kandevõime äärmuses (Meadows, Randers ja Meadows, 2006). Kui ei ole ülejääki, ei saa investeerida. Kui ei saa investeerida, ei toimu kasvu.

Oluliseks tingimuseks Malthuse lõksust väljamurdmiseks tuleb seega pidada populatsioonikasvu aeglustumist. Hädavajalikust tarbimisest ülejääv kapital võimaldab investeerida, mis toodab omakorda rohkem kapitali. Kuid selle ülejäägini tuleb kõigepealt jõuda. Seega on demograafilise  ülemineku tingimuseks tootlikkuse kasvu hüpe rahvastikukasvust ettepoole, mis omakorda tekitab vaba kapitali, mis lubab majandusel veelgi kiiremini kasvada. Siinkohal tuleb kindlasti arvestada, et tegemist ei ole absoluutsusega, demograafilise käitumise muutus on mõjutatud paljudest erinevatest teguritest, ning populatsioonidel on nende ületamiseks erinevad lävendid. Eksponentsiaalselt kasvav majandus mõjutab inimeste elukvaliteeti, haridust ning individualiseerumist - mis on vähemalt seni viinud väiksemate perekondade tekkeni. Antud protsess paistab omavat positiivse tagasiside tsüklit - industrialiseerimistingimustest tingitud kultuurievolutsioonil on ajas võimenduv sündimust vähendav efekt.

Olukorras, kus geomeetrilist kasvupotentsiaali omav populatsioon kasvab samas tempos majandusega, kapitali üle ei jää ja valdav osa energiat tuleb suunata niigi vireleva populatsiooni ülalpidamiseks. Nii ei tõuse keskmine elustandard ega toimu innovatsiooni ning demograafilise ülemineku teine ehk rahvastikuplahvatuse etapp jääb täies mahus lõpetamata. Enim teaduslikke läbimurded on toimunud just populatsiooni kasvufaasis, näiteks katkuepideemiale järgnenud renessansiajastul. (Rushton, 1996)

Nähtust, kus populatsioon jääb kinni demograafilise ülemineku teise ehk rahvastikuplahvatuse faasi, nimetatakse demograafiliseks lõksuks. Mida kaugemal on populatsiooni geneetiline baas iseseisvalt industrialiseermise faasi sisenemisest, seda kiiremat ja tugevamat industrialiseerivat tõuget nad demograafilise ülemineku lõpetamiseks vajavad. Kõrgema majandusliku heaolu olukorras levivad väärtused vähendavad reeglina sündimust, aga majandusliku heaoluni jõudmiseks peab sündimus vähenema. Kui majanduslik heaolu ei suuda aegsasti populatsioonikasvu ennetada ning tekitada vajalikku puhvertsooni, jäädakse kinni faasi, kus kasvab korraga nii sündimus kui ka kapital, kuid kapital ei suuda luua järsku elustandardite paranemist, mis sündimust alandaks. Kindlasti ei tohi unustada, et sõltuvalt populatsioonide evolutsioonilisest ajaloost on need vajaminevad majandusliku heaolu suhtelised lävendid erinevad. Nii ongi vaadeldavad olukorrad, kus vaeste riikide populatsioon aina kasvab, püsides samas eeltööstuslike ühiskondade elatustasemel (Clark, 2007).

Kasvulimiidid

Piiratud süsteemis ei saa toimuda piiramatu kasv. Palju räägitakse põllumaa erosioonist, naftatipust, värske vee liigtarbimisest, haruldaste muldmetallide otsalõppemisest jpt kandevõimele potentsiaalselt saatuslikuks saavatest probleemidest. Kuna innovatsioon on pidev ja ettearvamatu, ei ole mõistlik liialt kinni olla üksikutes probleemides ega aastaarvudes. Sellegipoolest võib kindlusega väita, et toimuv ei ole ja ei saa olla jätkusuutlik - tulgu tipp siis 5, 20, või 200 aasta pärast - tehnoloogia arenguga suudame me seda vaid ajutiselt edasi lükata. Probleemi kirjeldab Liebigi miinimumi seadus:

“Elukeskkonna kandevõime piiritleb suvaline faktor või asjaolu, mis on piiratud, kuid osutub antud populatsiooni jaoks asendamatuks. Kasvuvõimalused- ja piirid ei sõltu mitte kõigi saadaolevate ressursside kogumahust, vaid kõige napima, kuid kasvuks ja eluks hädavajaliku ressurssi mahust, ehk nn piiravast faktorist” (Vipp, 2013).

Keskkonna kandevõime on seotud püsivalt toetatava populatsioonisuurusega. Kui populatsiooni kiiret laienemist võimaldab minevikus kuhjunud ressursside ammendumine, siis toimub liigkasv. Industriaalühiskonna kontekstis tähendab see, et oleme võimelised energiaks kasutama ressurssi, mis on akumuleerunud miljonite aastate jooksul. Inimesele tajutavas ajaplaanis nimetatakse neid taastumatuteks ressurssideks. Taastumatuid ressursse kasutades saame me laenata aega, ning tõsta populatsiooni kandelimiiti kõrgemale, kui on jätkusuutlik.

Looduses ja vähemal määral naturaalmajanduses on sarnased populatsioonitsüklid. Erinevus ei seisne mitte kasvuloogikas, vaid tsüklite pikkuses. Kui looduses näeme populatsiooni tasakaalustumist ja vajadusel tagasitõmbumist rutiinsetes tsüklites, siis tänu tööstusrevolutsioonile ning taastamatute ressursside ekspluateerimisele on inimene suutnud oma populatsiooni tagasitõmbumist edasi lükata. Mida suurem liigkasv, seda valusam kukkumine.

Darvinismipõud demograafias

Kiire kultuurievolutsioon on viinud olukorrani, kus valdav osa rahvastikust on vahetanud sigimisstrateegia kasvukiiruse tõstmiselt kandelimiidi juures edukaks jäämise vastu ning hakanud seega investeerima rohkem energiat väiksemasse arvu järglastesse. Inimese paljunemiskäitumise muutumise põhjused ei ole üheselt selged ning neid käsitlevaid teooriaid ei ole siinkohal tarvilik analüüsima hakata. Piisab teadmisest, et tajutav materiaalne heaolu, naiste emantsipatsioon ja individualiseerumine on seotud paljunemiskäitumise muutumisega. Toimunud keskkonnamuutus on evolutsiooniliselt uudne, mis on viinud ajutise ebakõlani vaadeldava ja optimaalse käitumise vahel. Uus, järelkasvu piirav sigimisstrateegia ei ole ressursirikkas maailmas geneetiliselt kohane. Suurem laste arv mõjutab nende suremust minimaalselt, seega kõige rohkem annavad oma geene edasi need, kes saavad enim järglasi.

Veel teame, et sündimuses on piisavalt variatsiooni nii populatsiooni sees kui populatsioonide vahel. Antud variatsioon on vähemalt osaliselt pärilik. Seega võime järeldada, et geenivariandid, mis soodustavad kõrgemat laste arvu kaasaegsetes tingimustes, on igas põlvkonnas levinumad kui eelmises. Kuigi populatsiooni üldine sündimus naise kohta võib olla alla taastetaseme, siis paljulapseliste järglastel on omakorda keskmiselt rohkem lapsi. Antud protsess on kumulatiivne - iga põlvkonnaga kuhjuvad populatsioonis antud keskkonnas kõrget sündimust soosivad geenivariandid.

Ajas on võimendunud ka kultuurilised elemendid, mis on fertiilsuse pärilikkusest hoolimata sündimust madalana hoidnud. Selline suundumus ei saa aga toimida igavesti - geneetiline reaktsioonivahemik on piiratud, ning ühel hetkel jõuavad populatsioonis levivad kõrget fertiilsust soosivad geenivariandid kultuurievolutsioonile järgi ning populatsioonikasv taastub. Täpset ajalist skaalat on keskkonna ennustamatuse võimatu anda, kuid Collins’i ja Page (2019) arvutuste kohaselt peaksime nägema demograafilise ülemineku pöördumist 21. sajandi keskel isegi majanduslikult arenenud riikides. Selle protsessiga ei arvesta demograafilised mudelid, mis näevad ette maailma rahvaarvu aegapidist stabiliseerumist  (Meadows, Randers ja Meadows, 2006). Usul, nagu maailma rahvastik stabiliseeruks iseenesest, pole seega ratsionaalset alust.

Antud protsessil on olnud rohkem puhverruumi populatsioonides, mis olid geneetiliselt ja kultuuriliselt lähedal iseseisvale demograafilisele üleminekule. Kuid mida varasemalt toimus rahvastiku taastootemudeli muutus, seda kauem on saanud toimuda kumulatiivne valiksurve fertiilsusele. Isegi taastoote äärel virelevate populatsioonide demograafilised trendid võivad seega lähitulevikus pöörduda. Praegu on nende populatsioonide seas toimunud järsk heaolu kasv, mis on taustal toimunud looduslikku valikut maskeerinud. Kui kultuurievolutsioon mõjutab vaadeldavat tunnust vastupidiselt bioloogilisele evolutsioonile ja on sellest kiirem, siis ei ole viimane otseselt vaadeldav. Olukorras, kus fertiilsust pärssivast kultuurievolutsioonist on akumuleerunud fertiilsust tõstvad geenid ette rebinud, ei suuda majanduslik süsteem ennast enam taastoota, toimub erosioon ka kõrgest elustandardist toetatutele sündimust piiravatele meemidele, mis veelgi suurendab sündimust.

Valik kõrgema laste arvu suunas toimub hetkel kõigis industrialiseeritud riikides. Ei tohi unustada, et evolutsioonilisest ajaloost lähtuvalt on r-K kasvudünaamika kontiinumi fookuspunktid asurkonniti erinevad. See tähendab, et kuigi valikusuund on suuremates metapopulatsioonides paljunemiskiiruse suunas, on selle valiku toimumiskiirus erinev. Grupiti erineb nii bioloogiline võimekus paljuneda (suguküpseks saamise kiirus, raseduse kestus jne; (Rushton, 1996)) kui ka võime viljakust pärssivaid meeme adapteerida. Arvestades toimuva viljakusvaliku kumulatiivset kulgu on tegemist väga olulise fenomeniga, kuna see ei tähenda mitte ainult populatsioonide suuruste absoluutkasvu, vaid ka erinevate etniliste- ja sotsiaalsete gruppide omavaheliste proportsioonide nihkumist.

Näitena keskkonna poolt maskeeritud bioloogilisest evolutsioonist võib tuua keskmise kognitiivse võimekuse geneetilise potentsiaali languse arenenud riikides (Lynn, 1996; Kong jt, 2017). Kuigi viimase 150 aasta jooksul on toimunud valik madalama IQ suunal, on mõõdetavad tulemused hoopis kasvanud. Kognitiivset võimekust mõjutav tervishoid ja toitumine on paranenud kiiremini, kui on toimunud geneetiline allakäik. Viimastel aastakümnetel oleme aga hakanud nägema arenenumates riikides vaadeldavate intelligentsustasemete langust (Dutton, van der Linden ja Lynn, 2016). Marginaalne paranemine keskkonnaoludes ei suuda enam kompenseerida looduslikust valikust tingitud geneetilise intelligentsuspotentsiaali alanemist. Lähitulevikus võime oodata, et keskmise intelligentsuse langemine hakkab negatiivselt avalduma ka materiaalsele heaolule, mis viib omakorda intelligentsust kunstlikult kõrgemal hoidvate keskkonnaolude erosioonini (Lynn, 1996). Seetõttu on Collinsi ja Page (2019) ennustused ehk liialt optimistlikud, nemad eeldavad, et populatsiooni genofondi muutust kompenseeriv meemievolutsioon ja heaolu kasv ei peatu.

Vangidilemma

Kirjeldatud probleemi ei lahenda kasvu- ega kapitalismivastasus. Vabast majandusest tulenev innovatsioon on suure tõenäosusega üks väheseid asju, mis pisutki tulevikulootust tekitab. Konkurentsis teistega ei ole mõistlik ennast paindlikust ja iseoptimeerivast turumajandusest isoleerida. Olukorras, kus konkurendid piiramatut kasvu naudivad, ei saa olla kohane omaenda laienemist piirata - see annab rivaalidele eelise alustada keskkonna kandevõime piirini jõudmisest tingitud stagnatsiooni järgselt paremalt positsioonilt. Tegemist on autentseima ühisomanditragöödiaga - tarbimine kasvatab võimekust tarbida ning kui ise ei tarbi, tarbitakse sind. Piiratud maailmas on iga elu kellegi teise arvelt.

Toimuval viljakusvalikul on väga olulised implikatsioonid tulevikule. Lahendused, mille fookuses on globaalse Lõuna naiste harimine või muu püüe kohalikule kultuurievolutsioonile lisatõukeid anda, jäävad paraku pealiskaudseks. Kolmanda maailma toetamisega kulub enamik energiast sealse keskkonna kandelimiidi tõstmisele ning vaid marginaalne osa jääb elustandardite parandamiseks. Kandelimiidi kunstliku tõusu poolt võimaldatav lisanduv populatsioonikasv teeb elustandardite tõstmise veelgi raskemaks ning nüüd juba märksa arvukam populatsioon püsib jätkuvalt demograafilises lõksus. Rahvastikuprobleemide lahendamiseks on sama kasutu laiem võitlus keskkonna protsesside vastu, nagu seda on näiteks kliimamuutused, mis mõningal määral mõjutavad mitmete piirkondade loomulikku kandelimiiti. Kohalik genofond tasandab viljakusvalikuga kõik sekkumised ning lõppkokkuvõttes loovutame sihtotstarbetult omaenda väärtuslikku energiat, et suurem hulk kurva näoga võõraid geene meie sisegrupi sidususe tarbeks arenenud altruismi kuritarvitaksid. Meie kestmajäämiseks on hädavajalik hoida kinni oma levilast ning takistada võõraste, kiiremini paljunevate geenide, pealetungi.

Antud situatsioonist oleks korrektne mõelda kui olelusvõitlusest piiratud ressurssidele, mis paratamatult varem või hiljem seiskub. Populatsioonid, kes käesolevat õitsenguperioodi kõige edukamalt ära kasutada suudavad, saavad ka hilisemas maailmas eelise. Vangidilemma seisneb selles, et kõik võidaksid kasvu teadlikust piiramisest, kuid see nõuab üldist osalust, mis ei ole poliitiliselt teostatav: lastes konkurentidel enda kulul piiramatult paljuneda, anname lihtsalt ära oma stardipositsioon uues maailmas. Kasvujärgne maailm on paratamatus - muretsema peaks hoopis oma positsiooni pärast selles.

Pikas plaanis võib edu võtmeks pidada rahvastiku sidusust ja kvaliteeti. On oluline kasutada seni piiramatutena näivaid ressursse võimalikult sihipäraselt, püüdes ühtlasi vältida negatiivseid efekte demograafiale. Suhteliselt madala rahvastikutihedusega homogeene Eesti omab uues maailmas võrdlemisi head stardipositsiooni. Meie ülesanne on seda hoida.

Järeldused?

Tuleviku suurimaks probleemiks ei ole mitte vananev rahvastik, vaid rahvastiku liigkasv ning seda ka nn esimeses maailmas. Peavoolus kasutatavad demograafilised prognoosid kohtlevad inimesi konstandina ning ei arvesta toimuva viljakusvalikuga. Kui seni on kiiremini toimuvad kultuurilised muutused varjanud geneetilise valiku suunda, siis see ei saa toimuda igavesti. Geneetiline reaktsioonivahemik on piiratud ning seniste protsesside jätkudes hakkab kõrgema fertiilsuse kumulatiivne valik ennast iga põlvkonnaga selgemini paljastama.

Koos kasvava populatsiooniprobleemiga toimub ka piiratud ressursside hävitamine. Seega ei oota tulevikus inimkonda mitte ainult Malthuse taastootemudelisse naasmine vaid kasvukiirusele valitud populatsiooni ja kahanevast kapitalist tulenevate keskkonnamõjude kokkulangemine. Juba ühest eelmainitud trendist piisab tsivilisatsiooni laastamiseks, kuna see võimendab teist, ja vastupidi, tekitades positiivse tagasiside tsükli.

Kõnesolevat topeltprobleemi ei saa lokaalselt lahendada, kuna iga järeleandmine annab eelise neile, kes loodud piirangutega kaasa ei tule. Lahendused, nagu madalam tarbimine ning väiksemad perekonnad ei ole jätkusuutlikud - need lihtsalt toodavad juurde inimesi, kellele antud probleemid korda ei lähe. Liigkasvu näol on tegemist automaatse evolutsioonilise protsessiga, millega kaasaminemisest loobumine ei ole kohane - kui sina valid kasvu vastu, valib loodus sinu vastu. Vajalik on püüda kohaliku keskkonna hävitamist võimalikult palju ära hoida ja kohalikku demograafilist allakäiku aeglustada, samas jätkates tarbimist loovutamata arengulist konkurentsieelist. Eesootavas hävingus on kaotajateks kõik - küsimus seisneb ainult selles, kes uues maailmas võidutseda suudab.

Viited:

Clark, G. (2007). A Farewell to Alms: A brief economic history of the world. Oxford: Princeton University Press.

Collins, J,. Page, L. (2019). The heritability of fertility makes world population stabilization unlikely in the foreseeable future. Evolution and Human Behaviour.40, 105-111.

Cup. (2019). Isekas meem ja DNA-õiguslus. Toonela http://toonela.org/isekas-meem-ja-dna-oiguslus/

Dutton, E., van der Linden, D., Lynn, R., (2016). The negative Flynn Effect: A systematic literature review. Intelligence.

Faulk, R. (2017). First Worldism Part 5: The European Revolution. The Alternative Hypothesis. https://thealternativehypothesis.org/index.php/2017/03/15/first-worldism-part-5-the-european-revolution/

Hertler, S. C., Figueredo, A. J., Penaherrera-Aguirre, M., Fernandes, H. B. F., Woodley of Menie, M. (2018). Life History Evolution: A Biological Meta-Theory for the Social Sciences. Switzerland: Palgrave Macmillan

Kong, A., Frigge, M. L., Thorleifsson, G., Stefanssonm, H., Young., Young, A. I., Zink F., Jonsdottir, G. A., Okbay, A., Sulem, P., Masson, G., Gubjartsson, D. F., Helgason A., Bjorndottir, G., Thorsteindottir, U., Stefansson. K. (2017). Selection against variants in the genome associated with educational attainment. PNAS . https://doi.org/10.1073/pnas.1612113114

Lynn, R. (1996). Dysgenics: Genetic deterioration in modern populations. Westport: Greenwood Publishing Group

Malthus, T. (1798). An Essay on the Principles on the Population. London: Johnson

Meadows, D., Randers, J., Meadows, D. (2006). Limits to Growth: The 30-Year Update. London : Bath press

Reville, M-C.. Frampton, I., Fulford, J., Holland, M., Venkatasubramanian, S., Rock, B., Depledge, M., White, M. (2014). Neural Activation Differences between Viewing Rural and Urban Images. Proc. Intl. Soc. Mag. Reson. Med. 22

Rushton, J. P. (1996). Race, evolution, and behavior: A life history perspective. New Brunswick, N.J., USA: Transaction Publishers.

Valge, J., Sepp, K. (2009). Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Tallinn: Koolibrii

Vipp, K. (2013). Globaalpohmelus: naftatipuvaade tööstusühiskonnale. Lohkva: Greif