„Ammu hukule määratud, seisis ümberpiiratud linn mao haardes. Ja veel kaua ei aimanud keegi halba – inimesed sõid ja jõid, abiellusid, läksid mehele. Ja kui tund tuli, lõid nad häirekella, kuid minna ei olnud enam kuhugi.”

Põrgu võib vahetevahel jätta kaunis mundaanse mulje, seda eriti neile, kes on seal üles kasvanud. Kuid ühel hetkel illusioon puruneb ning pageda enam ei saa. Mis veel hullem, selgub, et ei saanud algusest peale.

Kui Jumal on kõikvõimas, siis terve maailma loomine selleks, et inimest proovile panna, ei valmista talle mitte mingisugust raskust.

Tegevus leiab aset kummalises Eksperimendi maailmas, linnas, milles leiavad aset nii müstilised paavianide pealetungid kui ka täiesti banaalsed fašistlikud riigipöörded. Selle elanikud on saabunud sinna 20. sajandi keskpaigast ning eksperimendi kord sätestab, et iga inimene peab perioodiliselt oma tööd vahetama.

Keerisesse sattunud peategelane Andrei Voronin on töökas, ideoloogiliselt vaimustunud, ustav marksist-leninist-stalinist, lisaks sellele veel endine astronoom, teisisõnu - täiuslik Nõukogude inimene, selgelt loodud egregori põhjal, mis partei rituaalide tulemusena on end Nõukogude ühiskonda mananud ja seejärel juurutanud. Siiski seisab ta tubli parteilase seisusele kohaselt ehk peajagu (aga mitte rohkem!) kõrgemal proletaarlasest. Tema parim sõber on Izya Katzman, täpselt seda sorti juut, kes oma terava kriitikameele tõttu seab end täiesti paratamatult mitte küll avaliku vaenlase, kuid ohtliku, õõnestava elemendi rolli ning muidugi satub ka tülli Andreiga.

Tüli ilmestab see, et prügivedajast detektiiviks ülendatud Andrei on sunnitud saladusi varjava Izya murdmiseks võtma appi enda endisest gestapolasest töökaaslase, kuid teadagi palju tõhusama sõbra Fritz Geigeri, kes on olemuselt esialgu üsna sarnane Andreile ning seda viimane ka tunnistab. Käesolev on üks paljudest põhjustest, miks raamat kirjutati sahtlisse, ning too ootas seal päevavalgust tervelt 15 aastat. Ketserluse ilminguid oli veel: prügivedajast saab keegi, kes otsustab teiste inimeste saatuste üle, suurt eksperimenti, mille olemuse üle juurdlemine on, muideks, vastunäidustatud ja mida õigustatakse tautoloogiliselt naeruvääristatakse, metafoorid režiimile kui vanglale ning see, et juut jääb ideoloogilistes vaidlustes tubli parteilasega alati peale.

"Jumal hoidku," lausus Andrei igatsusega, "kui saaks vaid täpselt teada, mis on Eksperimendi eesmärk! On ju nii lihtne sattuda eksiteele, kõik on nii segadusse aetud... mina, Geiger, Kensi... mõnikord mulle tundub, et ma mõistan, et meie vahel on midagi ühist, ja mõnikord - mingisugune tupik, absurd... Geiger on ju endine fašist, ta on praegugi... ta suudab praegugi olla mulle ääretult ebameeldiv - mitte inimesena, vaid tüübina, nagu... või Kensi. Tema on ju üldse midagi sotsiaaldemokraadi taolist, mingisugune patsifist, tolstoilane... Ei, ei mõista."
"Eksperiment on Eksperiment," vastas Mentor, "sinult ei nõuta mõistmist, vaid midagi hoopis muud."

Geigeri lähikonda sattunud, avastab süsteems alt üles jõudnud Andrei, et kõik on sama ebaselge kui enne, ent nüüd poleks justkui kõrgemat autoriteeti, kellesse saab uskuda ja kellele saab teadmist ja kindlust projitseerida. Piisab sellest, et tõugata teda korraks oma mugavustsoonist välja, heita teda rasketesse oludesse, ekspeditsiooni põhja, leidmaks müstiline Antilinn. Ekspeditsiooni tabab veenappus, õudustäratavad ning müstilised avastused ehmatavad ära meeskonna ning Izya ja Andrei elu satub ohtu. Järsku leiab Andrei end eksistentsiaalse kriisi äärel, mille ületamiseks ei piisa enam vastutuse edasikandmisest üldsusele ega enda südametunnistuse peitmisest sotsialistlikesse sloganitesse. Selle asemel, et tagasi Linna pöörduda, suunduvad sõbrad edasi kivikõrbe, leidmaks selle maailma lõpp. Nagu ütles Carl Jung: "Ainus tee välja on läbi." Tuleb liikuda läbi kannatuste edasi, ajendatuna sellest, mis on tervet inimkonda läbi ajaloo animeerinud suurtele ja väikestele tegudele ning seejuures neid inimestena hoidnud.

Mida saavad õppida tänapäeva liberaalse totalitarismi dissidendid nõukogude dissidentkirjandusest?

Et midagigi väärtuslikku tänapäeva üle kanda, tuleb eelkõige mõista, milles see dissidentlust põhjustav vastuolu seisnes ja kuidas seda vastuolu määratlesid vastuolulised isikud ise. Õnneks see pole kuigi raske: Nõukogude režiimi masinlikkus, inimese instrumentaliseerimine ning eesmärk pühendab abinõu hoiak on küllap iga selle all elanud rahva kultuurimälus. Ja vastuseis sellele kujutas endast tollal osalt eitust, osalt nihilistlikes 90ndates kulmineerunud marksistlike-leninistlike dogmade naeruvääristust, osalt Burke'likku konservatismi ja osalt ülevõttu sealt, kus oli teine jõukese - idale ja läänele tollal ühise aabrahamlikku traditsiooni teisiti tõlgendavast lääne liberalismist.
Vaadakem järgmist selgelt vasturevolutsioonilist ning humanistlikku mõtteavaldust:

Templil on oma ehitajad. Siis, ütleme, kurat, ei leia sõna, tuleb aina religioosne terminoloogia... No olgu - preestrid. Need, kelle hingedes ta kasvab ja üldse aset leiab... Ning lõpuks on tal tarbijad - need, kes nii-öelda lasevad sellel hea maitsta. Pushkin on ehitaja, mina olen preester. Ja sina - tarbija. Kuid ära vihasta, lollike! See on ju suurepärana! Sest ilma tarbijata poleks templil ju üldse mingit inimlikku mõtet. Tegelikult on ju vaja aastaid ja aastaid omaette töötlust, ajupesu, kavalaid petuskeeme et panna sind, tarbijat, seda templit hävitama... ja seda, kelleks sa nüüd saanud oled ei ole üldse võimalik selleks sundida, ehk üksnes surmaähvardusel!
[...]
Ja üldse, kui on võimalik püstitada küsimus: milleks seda templit meile? - vastus saab olla vaid üks: sinu enese jaoks!...

Eksperimendi maailm, Dante "Põrgu" esimene ring, surmajärgne elu on see telg, mille ümber süžee pöörleb, mis on tähelepanuväärne nõukogudeaegse pärastelu-diskursuse seisukorra tõttu. Ehk pole Strugatskite jaoks humanism võimalik ilma milletagi, mis on inimesest esmapilgul väline ning mis paneb teda oma elu konteksti? Võib väita, et läbi Andrei vaimse maailma purunemisele järgnenud millegi jumaliku taasavastamise ennustasid Strugatskid 90ndate ideoloogilist vaakumit ning selle territorialiseerumist kristluse, olgugi, et selle reaktsionäärse vormi poolt.

Niisiis on (neo)reaktsionäärse praksise seisukohast paslik panna tähele, millised psühholoogilised kalduvused ei leia meie praeguses ühiskonnakorralduses väljundit ning jälgida selle sisemisi vastuolusid, sest see võib anda eelise mingi ajutiselt vabanenud kultuurilise tasandi hõivamisel. Samuti on oluline hoiduda puritaanlikust kiusatusest kista oma Live Action RolePlay-kujulise fantaasia nimel maha kogu kultuuriline pagas, milles on kristalliseerunud aja tuleproovi läbinud pusleks kujunenud kultuurilised meemid. Loodus ei salli tühja kohta, psühholoogilised kalduvused või lookused, kuhu need meemid kinnitusid kas hakkavad otsima uusi, katsetamata ehk potentsiaalselt ebastabiilseid meeme või suutmatusel neid leida tekitavad, nagu vaakumis ikka, rõhku. Ja kas mitte just see vaakum, mis avaldus sisemiste vastuolude survena ei hävitanud jäika ja paindumatut Nõukogude Liitu?