Islamimaailmast pärineva immigratsiooni vastu seistakse Eestis seni veel selle tõttu, et see ohustab Eesti etnilist iseloomu ja rahvuskultuuri, mitte meie LGBT-kogukonda või „liberaalseid väärtusi”. Lääne-Euroopas on teine mõttekäik kahjuks juba tavaliseks muutunud. Liberaalsele hegemooniale vastandudes nimetab konservatiivne peavool tihti retoorilise võttena liberaale tegelikeks rassistideks või kutsub üles ette kujutama olukorda, kus „liberaalid midagi sarnast teeksid”, viidates vastaspoole kahepalgelisusele. Antud sõnastus viib olukorda, kus võetakse üle vastase tingimused ja keeleline raamistik ja pikas perspektiivis saab lõpptulemus olla ainult kaotus. Tõsi küll, selline vastase reeglite ja keelekasutuse ülevõtmise fenomen pole veel Eestis (ning Ida-Euroopas laiemalt) kuigi edukalt kanda kinnitanud rahvuslikes ja parempoolsetes sfäärides.

Samas jääb see oht alati püsima. Liberaalse hegemoonia pealetung ning kallale tükkiv poliitiline ja kultuuriline lõimumine angloameerikaliku läänega (tuntud ka „homoteerulli” sildi all) omab möödapääsmatut mõju ka meie keelekasutusele ja poliitilisele ruumile. Vasakpoolsus naudib nn. „vabas maailmas" ideoloogilist monopoli, misläbi tekkis olukord, kus arutelu peab toimuma ettemääratud vasakpoolsete terminitega ja ühepoolselt ülesseatud Overtoni akna sees. Seetõttu peavad lääne konservatiivid igavest taganemislahingut, mis näeb ette võidurelvastumist liberaalidega progressivismi omaksvõtu üle, selmet seista oma alusväärtuste ja rahvuste kaitsel.

Paljudele lugejatele meenuvad kindlasti juhud, kus nimeliselt konservatiivsed erakonnad ja poliitilised kommentaatorid edutavad „konservatiivseid” transsoolisi, pornostaare ja „maandatud” murjame. Endise siseministri Mart Helme siinsetele homoseksuaalidele suunatud üleskutse peale Rootsi poole teele asuma kui siin nii halb on, ehtis Rootsi Mõõdukate (rootsi kl Moderaterna) Tallinna osakond oma logo vikerkaarevärvidega ning jagas lendlehti, mis kuulutasid nende sallivust ja vastuvõtlikkust LGBT-inimeste suhtes. Vastavaid näiteid leidub meie lähinaabrusest veelgi. Soomes on rahvuskonservatiivse suuna poliitiliseks esindajaks kujunenud Põlissoomlaste erakond (Perussuomalaiset). Sealgi, põhjamaade kõige „tagurlikumas" riigis, on tehtud märgatavaid „edusamme" progressiusu omaksvõtmisel. Tänaseks ei erine lahetaguse poliitilise dialoogi toon ja maailmavaatelised raamid oluliselt Lääne-Euroopa omadest.

Ka Põlissoomlaste seas on seda nihet ja seisukohtade pehmenemist märgata. Kuigi pikaaegse parteijuhi Timo Soini asendumine selgelt põhimõttekindlama rahvuslase Jussi Halla-ahoga oli kindel taktikaline võit, siis üldpilt ei anna põhjust rõõmustamiseks. Põlissoomlased soovivad piirata nn. „humanitaarabi eesmärgil” sisserännet, kuna see mõjub negatiivselt riigieelarvele ja Helsingi, Turu ja Tampere agulite turvalisusele. Tegu on küll põhjendatud argumentidega, kuid ohtu Soome rahvusele ning rahvuskultuurile tuuakse harva esile. Samuti lähtub vastuseis Euroopa Liidule pigem majanduslikust ajendist, mitte sellest, et tegu on rahvusluse suhtes vaenuliku, liberaalse impeeriumiprojektiga. Lisaks on üheks erakonna tähtsamaks juhtkujuks boheemlaslik endine tõsielustaar, Mosambiigi mehega abiellunud Sebastian Tynkkynen. Samal ajal muutus Põlissoomlaste noortekogu, kust peaksid kasvama järgmise põlvkonna rahvuslased, järeleandmatust ja põhimõttekindlast etnorahvuslaste kollektiivist rahvusliberaalseks erakonna allüksuseks ja broilerivabrikuks, mille juhid patseerivad linna peal suguelundiks riietatuna kogumas allkirju parema eneserahuldamise eest. Juba praegu on näha, kuidas Põlissoomlaste häbiväärselt mahapillatud teatepulga võtavad üle uued organisatsioonid, nagu uus rahvuslik erakond Sinimust Liikumine ja kultuurikollektiiv Suunta.

Kõik eelmainitud on näited sellest, kuidas sõja kaotuse seeme istutatakse juba enne tõsisemaid kokkupõrkeid lahingus. Konservatism ja rahvuslus ei suuda võita liberalismi nende enda lahingutandril ja nii jääbki konservatism seda valemit jälgides igavesti kaotaja poolele. Kuigi lähtun tihti isiklikult põhimõttest, et teiste riikide rahvuslased, isegi minust mõõdukamad, on minuga samal pool, siis leian, et enesele jalga tulistamine väärib kriitikat. Ka Eestis on märgata liberaalse ja angloameerikaliku keelekasutuse salakavalat imbumist avalikku ruumi. Mõistete, nagu mitmekesisus ja võrdõiguslikkus populariseerumine on selge ohumärk. Ka EKRE pole sellest pääsenud. Väljendite, nagu „liberaalne fašism” või „totalitarism” kasutamine ei suuda kõnetada kedagi peale olemasolevate toetajate ja on parimatel juhtudel labased sõnakõlksud, mis vähendavad nende esitaja usutavust kuulajaskonna seas.

Küll aga on Eestit „õnnistanud” nõukogudeliku sügavkülmutusega, mis aitab meil ennetada ja ära hoida hävitavaid ideoloogilisi muutusi, mis leidsid lääne pool aset juba aastaid, isegi aastakümneid tagasi. Meil on hea võimalus õppida mujal tehtud vigadest. Mida tuleks siis teha, et rahvuslik ja konservatiivne aade ei närbuks nagu see mujal juhtus?

Tuleb tõdeda, et vastaspoole kahepalgelisuse välja toomine on väga piiratud mõjuga ja retoorilise võttena kasulik vaid vähestes olukordades . Tihti nõuab see vähemalt osaliselt vastaspoole sõnavarale ja ideedele tuginemist. Võib-olla on see kasulik kahevahel oleva valija õiges suunas tõukamiseks, kuid suuremaid hulki see kindlasti ümber ei veena. Vastaspoole silmakirjalikkuse esiletõstmine võib mõnede jaoks nende seisukohtade tõsiseltvõetavust vähendada, kuid see pole kaugeltki piisav. Teise poole „tagurlikes“  pattudes nagu seda on fašism, rassism ja populism süüdistamine ei mõju pealtvaataja jaoks usutavalt ja sellest tuleb esmajoones lahti öelda.

Teine samm on luua sõnadele enda tähendust, st väidetes lähtuda omaenda definitsioonist ja mitte lasta vastaspoolel teha ettekirjutusi selle osas, mis on nt rahvuslus ja mis selle tähendus ja tagajärjed. Eesmärk on murda sisse monopoliseeritud keeleturule ja mitte lasta vastaspoolel ette kirjutada reegleid, mille järgi kõnelema peab. Kuivõrd Eesti eraldiseisev keel isoleerib juba eos mõnevõrra (kõne)kultuuri, on siin töö lihtsam kui ingliskeelses maailmas. Paljud vaenulikud mõisted ei tõlgendu kohandu siia kuigi loomulikult ja seetõttu on õnneks ka nende ülevõtmine raskem. Siinkohal võib muidugi tuua välja vastuväitena selle, et ainult rahvuslastel ja parempoolsetel napib võimu selle monopoli murdmiseks.

Ei tohi unustada, et meie poole poliitiline kapital ja sellega kaasnevad võimalused on viimastel aastatel selgelt kasvanud. On tekkinud nii valijaid kui (veel kahjuks lapsekingades) meediakanaleid mida saab edaspidises arengus kasutada omaenda hegemoonia loomisel, mille nurgakiviks on iseseisev ideoloogiline ja keeleline raamistik, teisisõnu filosoofia. Teisalt ei tohi teooria loomisel ja levitamisel ning keelekasutuses ettekirjutuste tegemisel unustada juba meie taha tekkinud masside mobiliseerimist, mille parimaks vahendiks on „vana hea” populism. Eriti lühikeses perspektiivis (valimistsüklite kontekstis) on tähtis suuta olemasolevat hoogu ülal hoida. Paljude toetajate energia võib kaduda kui nähakse, et aega kulutatakse pelgalt kõrgelaubalisele filosofeerimisele. Ideaalis suudab rahvuslik sfäär mõlemaga üheaegselt tegeleda.

Eelnevale tuginedes ja ka selle tarbeks on võimalik luua omapoolne positiivne alternatiivsõnum, mis ei vastandu pelgalt liberalismile ja selle liialdustele, vaid toob välja eelkõige rahvusliku ja parempoolse maailmavaate kasuteguri ehk lihtsustatud öeldes selle, mida meie pool juurde annab. Samuti tuleb meeles pidada, et selle positiivse maailmapildi loomine ei saa olla pelgalt kirgiköitev ja kiire kirurgia, vaid peab keskenduma ühiskonna järk-järgulisele tervendamisele. Neid juhiseid järgides suudavad rahvuslased, populistid, reaktsionäärid,futuristid ja kõik teised dissidentliku parempoolsuse üldmõiste alla kuuluvad mõttesuunad alustada tänapäeva parempoolsust ja konservatismi iseloomustava „liberalism piirkiirusega”- taganemislahingu pea peale pööramisega.