Esmaspäeval, 25.05.2020 õhtul üritas joobes 46-aastane atleet, isa ja pornonäitleja George "Big Floyd" Floyd maksta Minneapolise kesklinna delis 20-dollarise võltskupüüriga. Deli töötajad kutsusid protseduuriliselt kohale politsei, kes hakkasid tugevalt joobes, koronaararterite- ja südamehaigusteset vaevatud meest arreteerima. Arreteerimise käigus põlvitas umbes 9 minuti jooksul väidetavalt vastupanu osutanud kahtlusaluse kaelale politseinik Derek Chauvin. Floyd oli intsidendi käigus kurtnud korduvalt, et ta ei saa hingata, kusjuures põlvitamise viimase 3 minuti jooksul ei reetnud ükski asjaolu, et George oli teadvusel või isegi elus. Esialgse lahkamise tulemusel (mida, muide, vaidlustati) ei tuvastatud, et Floyd oleks surnud traumaatilise lämbumise teel, kuid ilmselgelt mängis politseiniku hoolimatu käitumine kahtlusaluse surmas mingit rolli.  

"Üks tavaline päev Ameerikas", võiks muiata irooniliselt. Tegemist oli küll suhteliselt haruldase juhusega - valge mees tappis musta - vastupidine on nii mitmekordselt sagedasem, et meediakajastust justkui ei väärivat. Kuid sündmuse taust mind eriti ei huvita, ning ütlen seda igasuguse soovita õigustada politseivägivalda, korruptsiooni või saamatust. Need kõik väärivad karistust.

Mitte, et ma nutaks Floydisugust eeskujulikku kodanikku taga. Käesoleva loo kirjutamisele eelnenud tundidel kõndisin Tartu raeplatsist mööda, ning mul oli õnnetus näha mõnda oma liigi- ja rassikaaslast sellises seisundis, mis suutis viimsegi humanismialge minus vähemalt mõneks ajaks kustutada.

Rassism on aga muutunud Ameerika politsei jaoks mingis mõttes ennasttäitvaks ettekuulutuseks, seetõttu ei soovi ma käsitleda ka seda - kuidas üldse saab üks valge politseinik jääda sinisilmseks sellise asümmeetria taustal, mis valitseb USA vägivaldse kuritegevuse statistikas rasside vahel? Mütoloogiad, mis seda ebavõrdsust õigustavad või ära seletavad on kasvanud vahe tasandamiseks tehtud kulutuste kiuste viimaste kümnendite lõikes geomeetrilise keerukusega. Nüüd saab neist õigesti aru vaid vastava haridusega preestriklassi esindaja, kes teab täpselt, milliseid mõtteid tohib ja ei tohi pruunide helootide suhtes mõelda.

Kõnealused brahminid ei jää kunagi pikalt ootama. Nii oli Jussie Smolleti vihakõnerünnak olnud sündmusele järgnenud päevadel kaanelugudeks seni, kuni tuli välja kõnealuste süütust küsimuse alla seadev täiendav info. Reaalsus on nende jaoks vaid narratiivi komponent, mida on mõnikord mugav kasutada viimase toestamiseks.

Nagu kellavärk, aktiviseerusid selgi korral üleöö kodanikuühendused ja meedia, näljaselt rebides neile ettesöödetud lihatükki. Selline võimalus ei tule iga päev! Politseivägivald, rassism, fašism, korruptsioon, mendiriik ja valge ülemvõim. Järgmine hommik algas võrdlemisi rahumeelsete meeleavaldustega, kuid polnud raske ennustada, et ägestunud kari ei lepi paari-kolme loosungilise hõikega. Betoondžungli või eriti ameerikale iseloomuliku suburbiastepi (siin on osa süüst selliste ebainimlike elutingimuste leiutajatel) seaduste järgi elavad hõimurahvad ei pea suurt lugu tsiviliseeritud maailma hukkamõistust - tsiviliseeritus piirdub kusagil kaugel peasopis paikneva rahustava arusaamaga, et arsonism, vargus ja laamendamine on neile tehtud ülekohtu valguses legitiimsed viisid väljendada oma rahulolematust.

Ameerikat ei saa kujundama tapmine ise, vaid reaktsioon sellest vallandunud protestidele. Ning kui protestide kulgemise näiline peatamatus, selle keskel aset leidev vägivald, omandivargus, hävitustöö või demokraatidest linnapeade leige reaktsioon midagi näitavad, siis vaid naiivset lootust, et karjale möönduste tegemine ei julgusta seda veelgi ning et leegid jätavad nende koduõu puutumata.

Multietnilises ühiskonnas elav liberaalne keskklass seisab täna ristteel: võrdsusdogmadest loobumine, tsiviliseeritud, usalduslik, vägivallatu ühiskond, eraomandi puutumatus, tagatud hädavajadusest karmi, kuid õiglase rusikaga, või Lõuna-Aafrika-taoline masohistlik allakäik, kus need, kes pole veel tapetud või riigist pagenud on sunnitud varjuma üha kõrgemate müüride taha ja leevendama oma olukorda humanistliku etendamisega, mis pikas perspektiivis vaid julgustab neid, kes on valgeid liberaale oma sihikule võtnud. Egalitaarseid, humanistlikke sõnumeid ei saada seejuures kunagi siiras heakskiit, vaid bandiitide hambakrigina saatel esilemanatud naeratus. Bandiidid on pettunud, et veel on oma saagi avalik hõivamine raskesti õigustatav. Kuid küll tuleb aeg.