Järgnev tekst juhatab sisse mitmeosalise artikli, mille esimene pool valmis 2021. aasta detsembris.

Mulle on ammu tundunud, et vähemalt teatud ringkondades on arhitektuurilise allakäigu temaatikale juba ilmatult kaua podisev-porisevat auru läinud. Kindlasti on mõni õnneseen endale „Lääne tsivilisatsiooni ja selle kunsti mandumise“ teemadel hüsteeritsemises isegi stabiilse palgatöö leidnud. Kuid sellise reeglipärase ja natuke sihitu vingumise juures kaldub käsitlus tihti väga ühesuguseid radu pidi veerema ja koleda lihtsakoelisusena väljenduma, see püsib sammukese kaugusel „noorus on hukas“ banaalsustest, isegi (ja naljakal kombel mõnikord eriti) kui nende väljendaja ise väga noor satub olema. See levib igasuguse natukenegi keerukama raamistuseta „oi, ma jälestan moodsat kunsti“ ohkimistena. Ning sestap ja eelnevat meeles pidades võiks seekord ehk asja natuke sügavamale kaevuda ja mitte taas kord üle triikida stampsõnumeid sellest, kuidas betoon, teras ja klaasseinad elementidena parandamatult koledad on või kuidas tänases Ungaris tuure (ja Ameerika neti-parempoolsete seas pinnapealset populaarsust) koguv arhitektuurilise historitsismi ja „ajalootruu“ rekonstrueerimise laine endast midagi erakordset kujutaks. Kõik, kellele selline seisukoht olemuslikult loomulik tundub, on seda ja sest juba kindlasti niigi palju kuulnud. Selle asemel oleks meie peamiseks sihiks hoopis ehitise elukaar selle laiemas tähenduses, kaare enda pinnapealne, mingisugusesse tsivilisatsiooni-tsüklilisse konteksti paigutamine ning ennekõike, esiteks ja viimaks, varemete hingeelu harva tallatud rajakese meelespidamine.

Vabandan, kui järgneva loo algus ette võetud teemast (ja tollest artiklit sissejuhatavast, imelise emotsionaalse laenguga Forum Nervae joonistusest) mõtteliselt kauge võib tunduda, aga loodetavasti suudan ma ära tõestada, et see meie tulevast kooslendu sisse juhatav pikaldane õhkutõus on, kui mitte otseselt vajalik, siis vähemalt natukenegi väärtuslik. Kui rääkida varemetest, tuleb tahes-tahtmata (tänapäeval kaldutakse paratamatult „tahtmata“ suunda) mainida ka Albert Speeri, ja et rääkida Speerist, tuleb käsitleda Haussmanni, ning Haussmanni mainides tuleb kiirkorras ka Napoleon III väheke võltskuldset ja segast režiimi puudutada. Louis-Napoleonil, muide, on mu südames väga tilluke, kuid soe ja pehme kohake. Seda samuti esteetilistel põhjustel. Sest naljakal kombel, seda eriti tänaste BAPi järgijate jt „esteetika ennekõike“ parempoolsete kontekstis, on mingi just teda ümbritsenud erakordne stilistiline väärtus täiesti ära unustatud. Kas teate, kuivõrd keeruline on vormida poolpüsival kujul valmis too ainulaadne aura, mis valitseb riigis ajal, kui see libiseb (kerkib?) vabariiklikust riigikorrast monarhiasse? Ajaloost ei leia sellele palju näiteid, meile satuvad lisaks esimesele Bonaparte’ile ette ehk Octavianuse Rooma, Medicite Firenze ja mõni käputäis täiesti unustusse vajunud näiteid, aga neis kõigis valitseb teatav rohmakus-kohmakus, nende valitud tiitlid kas ei väljenda sellist ülemineku-olukorda üldse või on mingil määral banaalsed (Rooma princeps civitatis on ses mõttes peaaegu väärtusetult kõlatu). Neil puudub stiilipuhtus, mis oli Louis-Napoleoni otsusel end ise prince-président, prints-presidendiks kutsuda.

Nagu mainitud, oli kõik sellele kõrghetkele järgnenu mingil määral võltskullane, nagu selliste režiimide puhul tavapärane. Prantsusmaa oli tolleks hetkeks siiski juba tõsisesse langusaega jõudnud suurvõim, eelmise Napoleoni sõjad olid Prantsuse meessoo ridu räsinud (tõugates muideks sugude osakaalu sellega tõsiselt paigast ära). Samuti on ehk tuntud tõsiasjaks see, et Prantsusmaale jõudis tänapäevastele arenenud riikidele omane sündivuse langus kohale kõigist Euroopa riikidest esimesena^[1]. See tekitas nähtusena eriti sealsete parempoolsete seas kõvasti paanikat ja palju soigumist „tsivilisatsioonilise vitaalsuse kao“ ning muu sarnase ainetel. Uue Bonaparte’i riigikord ise polnud vähem sisemistes segadustes, juba selle talad ja toetusalus olid kaugelt enam pead-jalad segamini, kui see kaasaegsetes Lääne riikides tavaks oli. Prantsuse revolutsioon ja selle järel traagilise korrapärasusega vaheldunud režiimid olid peaaegu et taganud mitmeparteisüsteemi, nagu see Prantsusmaal (küll äärmuslikus vasak-kaldes) tänaseni säilinud on. Ja Napoleon III riigikorda toetasidki väga erinevad, üksteisele vastukäivad huvigrupid, muu hulgas mingid killud kõigist kolmest (!) monarhistide poliitilisest perekonnast: mõnes mõttes kasutult tagurlikud legitimistid, reeturliku Orléansi kõrvalharu toetajad ja loomulikult bonapartistid, kelle seast viimaseid loeti võibolla põhjenduseta kõige liberaalsemaks. Kuulus on Louis-Napoleoni enda tsitaat: „Kuidas võikski oodata, et keisririik funktsioneerib ladusalt? Keisrinna on legitimist, Morny on orleanist, minu nõbu on vabariiklane, mind ennast tembeldatakse sotsialistiks, üksnes Persigny on bonapartist, aga tema on peast segi.^[2]“

Selline ideoloogiline segadus (või viisakamalt „süntees“) viis perioodil pigem ebatavalisemate ühiskondlike suhete^[3], hilisematele totalitaarsetele kordadele (palju juurdunumal viisil) iseloomulikumate patronaažisüsteemide ja natuke skisofreeniliste välispoliitiliste otsusteni (Itaalia-seiklused ja Rooma linnaga seonduv, samuti Mehhiko-avantüür ja lõpuks ka vaese Louis-Napoleoni hävinguni viinud sõda Preisimaaga). Režiim keerles ühe isiku ja tema isiklike suhete ümber, püsis ideoloogiliselt mitmenäoline ning kandis endas omapärast populistlikku seemet, millest võrsus hilisemas Prantsuse ajaloos veel mitmeid huvitavaid figuure, näiteks armuloiduse tõttu napilt Prantsusmaa diktaatoriks mitte saanud kindral Boulanger. Kõik see on pannud teatud ajaloolasi väitma, et Napoleon III võim oli maailma ajaloo esimene protofašistlik korraldus. Griffini „fašistlikule miinimumile“ ei vasta tema režiim ka väga tõsise ajuväänlemise toel, kuigi tema võimuletulekut kannustas kindlasti mingi ühiskonna lõigu lootus teatavale bonapartistlikule „taassünnile“. Üks mu välishiinlasest tuttav leiab hoopis, et Napoleon III võiks võrrelda Trumpiga, aga peale mõlema tegelase selge „inimlikkuse“ (kontrastiks Napoleon I või mitme teise sellise tegelase üle-inimlikkusele) pole seal kuigipalju võrrelda. Igal juhul ei lõpe need fašismi-võrdlused üldsegi siin, kuid meie retke kõige otsesemalt puudutaval viisil tõukas kogu see valitsevate tingimuste kompott loogiliselt (ja jällegi fašistlikult?) huvitavate katseteni taltsutada kõigi aegade jooksul Prantsusmaad tabanud pahanduste pesa, mis kunagiste mäslemistega viis väga kaudselt ka esimese Napoleoni võimuletulekuni.

Kuigi Prantsuse revolutsiooni käsitletakse väga erinevatel viisidel, suudetakse siiski üldiselt põhjendatult kokku leppida selles, et selle sündmused olid suuresti Pariisi tegu ja nägu. Revolutsioonile võib leida palju laiemaid, üld-ühiskondlikke süüdlasi^[4], aga lõpptulemusena läksid asjad neid radu pidi just sellepärast, et kõik generaalstaadid ja mitu hilisemat satsi „rahvaesindajaid“ kogunesid kõik sõbralikult kokku riigi suurimasse, hõõguvtulisesse äärmusluse-pessa. Seal püsisid nad pidevas ohuolukorras, mida rahvakogude äärmuslikumad tiivad said ära kasutada pideva, vägivaldsetest rahvamassidest lähtuva surve avaldamiseks ja seega tähtsates küsimustes nii ähvarduste abil enamusi saavutada. Ja veri voolas. Seega on ääretult sobiv, et selle Pariisi räuskavate mäslemiste tulemusel valminud vabariigi trikoloori kaks kolmandikku peegeldavad Pariisi traditsioonilisi, keskaega tagasi ulatuvaid sini-punaseid linnavärve. Ja neid eraldav valge tähistas vähemalt toona kas traditsioonilise Bourbonide dünastilise värviseose läbi kuningavõimu (millelt revolutsioon varsti pea maha koksas) või mingit üleüldisemat rousseaulikku „inimlikku süütust“, mis tundub toonase verekeerise kontekstis ehk veelgi absurdsem. Seega võiks Prantsuse lipu retsepti natuke pahatahtlikult sõnastada ka kui „kaks osa Pariisi, üks osa jultunud valesid“.

Ka revolutsiooni enda voogudes oli pidevaks üleriiklikuks konflikti allikaks just nimelt küsimus „Pariisi diktaadist“, mille osased kakelused linn lõpptulemusena enam-vähem alati võitis. Küllaga leidis tagantjärele põhjenduse kunagine Prantsuse kuningate ümberkolimine linnast välja, nende iseloodud kunstlikku, kuid algusest lõpuni neile alluvasse Versailles’ kuningliku hiilguse keskkonda, kus neid ei saanud kätte ükski pealinna möll. Seda vähemalt 1789. aasta 5. oktoobrini, mil kari turumutte teekonna sinna ikkagi ette otsustas võtta ja kuningapere tagasi pealinna tiris. Pariis jäi Prantsuse riigivõimudele pinnuks silma ka pärast revolutsiooni lõppu, selle elanikud määrasid uute revolutsiooniliste sündmuste alguse, käigu ja üksikasjad. Seda näiteks nii 1830. aasta juulirevolutsiooni ajal, kui reeturlikud Orléansid lõpuks oma unistused täide viisid, kui ka 1848. aastal, mil nad küll peadest ilma ei jäänud, kuid pidid enam-vähem samaväärt karmi karistusena elu lõpuni Inglismaal elama. Vahemärkusena tahaksin ma rõhutada, et pean „pealinna“ kui sellist üldse kohutavaks ideeks, sest millal ajaloos pole ühe või teise riigi pealinnast saanud terve maa kõige räigema kõntsa pesa? Me peaksime tõsiselt kaaluma frangi kuningate „rändleva õukonna/pealinna“ idee juurde naasmist, see võiks parandada nii seda riigi esilinna alatasa võrreldamatu mandumiseni viivat tendentsi kui aitaks ehk oma alatises ringluses ka väikelinnadesse elu sisse puhuda. „2027. aasta esimeses kvartalis kolib superministeerium Püssist Kiviõlisse“.

Igatahes otsustas Louis-Napoleon stiilipuhta protofašistina võtta ette midagi erakordset ja taltsutada alatasa mäslev pealinn. Algas arhitekt Haussmanni sõjakäik, mille käigus lammutati maha tohutu kogus iidset kesklinna ning asendati seejärel võimsate bulvaritega. Pariis astus maailma esimese linnana uude ajastusse. Ja kaotas selles protsessis pikka aega pariislastele riigivõimu vastu tuge pakkunud kitsaste, kergesti barrikadeeritavate, peaaegu keskaegsete tänavate rägastiku. Kadus vanalinn, asemele tekkis uus linn^[5]. Bulvaritega, mida oli keeruline riigivastaseks tänavakantsiks pöörata. Ma lugesin kunagi artiklit, mis kutsus seda Haussmanni ettevõtmist militarized urbanism’iks. Pariisi arhitektuuri koletis-pariislase endi vastu mobiliseerimine. Ja kindlasti jäi see kõik silma ka kunstnikuhingega Hitlerile ja tema peaarhitektile Speerile, kel olid Saksamaa unistuste pealinna jaoks küllaltki sarnased plaanid. Taaskordne fašistlik kokkupuutepunkt^[6].

Niisiis ilmub lõpuks lavale Speer, nagu me seda märgatav kogus artiklit tagasi plaanisime. Ma arvan, et Hitleri-Speeri teada-tuntud Welthauptstadt Germania projekti üldpilti pole vaja taas üle käia. Natside sõjajärgse demoniseerimise kampaania positiivseks tulemuseks on aastakümneid hiljem see, et kogu popp-ajalugu on täis nende kõige üleelulisemaid lõbuprojekte ja seega on ka nende kahe nohiku ühised Saksa pealinnaga SimCity mängimise kavad seeläbi üldplaanis enam-vähem kõigile selgeks tehtud. Speer ise kirjeldas tagantjärele küllaltki huvitavalt (kuigi loomulikult sõjajärgsest poliitilisest olukorrast tõugatult) seda, kuidas natsid tegid tema nägemuses ja (ja tagantjärele seda loomulikult kahetsetud) kaasaaitamisel läbi üllatavalt kiire mandumise doorialikult puhtast ja klaarist uusklassitsismist maitsetusse „uusampiiri” ning eelnimetatud Germania linna absurdsesse üleelulisusse.^[7] Sellist allakäigulist nägemust, mille järgi natsi-„tsivilisatsioon“ paigutub teiste, päristsivilisatsioonide naljakasse peegelpilti, võiks veelgi laiendada. Isegi punktini, kus natsikord tegi omamoodi üle-kultuuriliste (sõna Spengleri pakutud tähenduses kasutades) mõõtmetega allakäigu läbi juba režiimi enda üürikese eluea sees, seda lihtsalt erakordsel kiirusel. Ehk siis, naljaga pooleks, käis natsionaalsotsialistide „tuhandeaastane riik“ tõepoolest vähemalt selles sfääris maha terve tuhandeaastase tsivilisatsiooni teekonna ja seda otse kultuurilise mandumiseni välja. Režiim kääris käised üles ja võttis paari aasta ja saksaliku tõhususega ette selle, millega läks teistel, vähematel rahvastel pikki-pikki sajandeid ja kauemgi.^[8]

Igal juhul sattus just nimelt Speer olema üks sest kaduvväikesest rühmast eriti harukordsetest kunstnikest, kes mingil moel ka just sellele kõige võimalikult pikemale ajaloolisele plaanile tõsist rõhku panid. Ta tuli (küll mitte võibolla esimesena, aga kindlasti ka selle ehitise hinge aspekti käsitlemisele tulnute seas kõige kuulsamana) välja Ruinenwerttheorie või varemeväärtuse teooriaga. Selle kohta pole palju avaldatud (ja veel vähem on sellekohast tõlgitud) ning samuti ei maini Speer teooriat eriti pikalt ka oma mälestustes. Ideena pole see aga kuigivõrd keeruline – mõte on kasutada „loomulikke“ ehitusmaterjale, mis sellistena püsiksid koos kauem kui tänapäevasemad materjalide kombinatsioonid. Juba toona oli mitte kuigi varjatud, aga rohkem lihtsalt argi-unustatud teadmiseks see, et eriti linnahooneid ei ehitata enam üldsegi mitte nende pikaajalist püsivust silmas pidades. Speeri nägemuses avaldub üldiselt (ka arhitektuuri-)kunstnike puhul suhteliselt haruldane suutlikkus näha terve (hoone kui) teose arvatavat eluiga selle algusest lõpuni, lisandada teose ideesse neljas dimensioon. Speer ja (samuti kunstnikuhingega) Hitler suutsid muu hulgas leida ühise keele varemetes, mille nende teoreetiliselt tuhandeaastane riik Kreeka-Roomaga sarnaselt järgmistele tsivilisatsioonidele imetlemiseks maha jätaks.^[9]^ Võibolla midagi sellist oligi too mõistmine, mida Heidegger silmas pidas, kui toetas natsionaalsotsialiste kõige vähem halva variandina paljudest ja teatas, et neil on ainsana traagiline nägemus ajaloost – ehk võibolla kumas kusagilt režiimi tipu pragudest läbi teadmine, ükskõik mida nad ka üles ei ehita, ei saa see kõik mingilgi viisil igavesti kesta ja peab kunagi, kasvõi tuhande aasta pärast lõpuks otsa saama. See polnud loomulikult natsidele unikaalne seisukoht, enne neid ja nendega paralleelselt katsid seda juba „konservatiivse revolutsiooni“ tegelased ja eriti Spengler, aga seda pole vaja juba meie ringides enam-vähem üldtuntud teemana siinkohal pikemalt käsitleda.

Ehitisele elu andes võtad sa sellise suhtumise kohaselt endale palju ulatuslikuma vastutuse, kui seda üldiselt meeles kiputakse pidama. Sinu kohustus hoone ees ulatub ka selle räämas sügisesse, selle varemetes talve. Ka aega, kus maamunal pole enam alles su lapsi ega lapselapsi, võibolla isegi su kodumaad või rahvast, vähemalt sel kujul, mis neil praegu on. Teistpidi on samasugune vastutus ka neil, kes ühe või teise ehitise lammutada lasevad, kuni vana, Constantinuse rajatud Püha Peetruse basiilika igavikku tirinud paavstideni välja. Samamoodi, nagu keegi ei saa ka parima tahtmise juures Caesarit mingis erilises konservatismis süüdistada, on tegelikult seda sõna keeruline ka natsidele pähe määrida, kuivõrd terve nende programm joonistus välja erinevatest valgustusideoloogia järeldustest ja seisukohtadest ning ka igasuguse juhuslikumagi konservatiivse kalduvuse varjutas laiem (tänapäeval terminina selle algsest, ebamääraselt vasakpoolsest tähendusvarjundi juurest pöördumatult minema tiritud) populistlik üritus. Viimast sobib just nimelt selle konservatiivituse-nurga pealt iseloomustama Hitleri enda kirja pandud lause: „Olla maailmariigi riigikodanikust tänavapühkija peab olema suurem au kui olla võõrriigi kuningas.“^[10] Ja kuigi ka natsiarhitektuur laiemalt ei järginud eriti mingeid otseseid elusaid konkreetselt rahvuslikke traditsioone, kuivõrd isegi sellele kõige lähemale jõudev, korrapäratult välja ilmuv para-alpilik joon püsis põhimõtteliselt puhas kitš, tabas riigi peaarhitekt siiski midagi sügavamat ja ajatult konservatiivsemat, kuid takerdus sellegipoolest (võibolla eelnevalt mainitud hirmkiire mandumistsükli tõttu) totalitaarsesse neoklassitsismi. Ning riigi enda lõpuga unustati suuresti ka too tabamata ime. Evola kirjutas 1930. aastal enda kodurežiimi kohta sõnad: „Nella misura che il fascismo segua e difenda tali principi, in questa stessa misura noi possiamo considerarci fascisti. E questo è tutto.“ Ma olen endale selle teksti jooksul juba mitu mõttetult ohtlikku ja kasutult provotseerivat nalja lubanud ja ma ei kavatse tol rindel teps mitte relvi maha panna. Seega, Evola ainetel: „Võin end pidada natsiks kuni selle piirini, kus natsionaalsotsialism varemeväärtust kaitseb. Kuni selle piirini ja mitte kaugemale.“

Artikkel jätkub järgmistes osades.

---

1. Prantsusmaa sündivuse kohta vt veel: Anatoli Karlin, “France As Epicenter of Fertility Transition” - Toonela toimetus ↩︎

2. Johannes Willms, „Napoleon III“, tlk Andreas Ardus, kirjastus Kunst, 2011 ↩︎

3. Napoleon III riigikorra alamklasse puudutavate veidruste, “pätt-keisri” (l’empereur-voyou) ühiskonda ühendava rolli ja muu kohta vt veel Avetis Muradyan, “The Secret Is Crime” - Toonela toim. ↩︎

4. Minule meeldib märkida ära näiteks seda, et revolutsiooni eelõhtul koosnes kaks kolmandikku Prantsuse aadelkonnast alles kahe viimase sajandi jooksul selle ridadesse kaasatud nn „kella-aadlist“ ja igasugusest muust kodanlikust, end sõna otseses mõttes kasti sisse ostnud elemendist. ↩︎

5. Märkide kohta, et Pariisi banlieue-äärelinnad on demograafiliste muutuste harjal oma traditsioonilise rolli juurde naasemas, vt François Valentin, “France Is Living in Zemmour’s World” - Toonela toim. ↩︎

6. Siinkohal oleks nende fašismi paralleelide lõpetuseks sobilik ära märkida mu vankumatu seisukoht, et fašism leiutatigi ideoloogiana Prantsusmaal, kui seal I ilmasõja eel segunesid Maurras’ ja Soreli ideed. Sellele import-kompotile lisati üürikest aega iseseisvas Fiumes d’Annunzio käe all vaid välimine esteetiline viimistlus, muu hulgas ka kuulus (mitte Vana-Roomast, vaid 18. sajandi Prantsuse uusklassitsismist pärinev) „Rooma tervitus“ või „natsisaluut“, mille kohta arvan ma jätkuvalt, et selles kontekstis õigem termin oleks hoopis „d’Annunzio tervitus“. Aga ka sellest võibolla mõnel teisel korral. ↩︎

7. "…Lõpupoole tõmbas [Hitlerit] üha rohkem ülespuhutud uusbaroki poole, mis oli omane ka Wilhelm II õukonna arhitektidele Ihnele: see oli põhimõtteliselt „manduv barokk“, mis sarnanes Rooma riigi lagunemisaegse arhitektuuristiiliga.
   [...]
   Minu projektid sarnanesid sel ajal üha vähem sellega, mida ma „oma stiiliks“ olin pidanud. Sellest eemaldumine ei avaldunud mitte ainult esinduslike hoonete ülemäärases suuruses – nende juures polnud enam midagi, mis oleks meenutanud algselt püüeldud dooria stiilile iseloomulikke jooni ja tulemuseks oli puhtalt „dekadentlik kunst“. Rikkus, ammendamatud materiaalsed vahendid, mis minu käsutusse anti, aga ka Hitleri parteiideoloogia – need viisid mind stiilini, mis sarnanes rohkem idamaa despootide luksuspaleedega.
   Sõja alguseks olin välja töötanud teooria [mille järgi tekkis] pärast Prantsuse revolutsiooni […] hilisrokokoojärgselt uus stiilitunnetus. Isegi kõige lihtsamal mööblil olid ilusaimad proportsioonid. Ja kõige paremini tuli see ilmsiks Boullée’ ehitusprojektides. Sellele revolutsioonistiilile järgnes direktooriumistiil, mis kasutas rikkusi veel kerguse ja maitsetunnetusega. Alles ampiirstiili tulekuga toimus pööre: aasta aastalt kuhjusid ühe uuemad elemendid ja toredad kaunistused ikka veel klassikalistele põhivormidele, kuni lõpuks tekkis hilisampiir, mis oli oma hiilguse ja rikkuse poolest ületamatu. […] Areng oli nii hävingu signaal kui Napoleoni ajastu lõpu ettekuulutus. [...] Kui oleksin teemat tähelepanelikumalt vaadelnud, oleksin pidanud edasi argumenteerima, et hilisampiiri näite varal kuulutasid režiimi lõppu ette ka minu poolt Hitlerile valmistatud ehitusprojektid, et neis projektides oli teatud mõttes ette aimata Hitleri langust. […] Viimased ehitised, mida me 1939. aastal projekteerisime, esindasid tõepoolest puhast uusampiiri, mida võis võrrelda stiiliga, mis sada viiskümmend aastat tagasi, vahetult enne Napoleoni langust, demonstreeris üleküllust, ülekuldamismaaniat, luksusearmastust ja hävingut…" - Albert Speer, “Mälestused”, tlk Ülle Pahla, kirjastus Varrak, 2011 ↩︎

8. Võibolla saaks selle natside kiire sisemise mandumise panna valemlikult sobituma päris-tsivilisatsioonide elukaartega. Näiteks võiks sättida tsivilisatsiooni järjestikuseid alam-ajastuid tähistavaid märksõnu „barbarism – dooria – barokk – ersats“ pidi jooksma, kusjuures võiks siin leida ka goethelikke aastaaegade-paralleele, barokk oma kuldses lopsakuses tähistamas peaaegu puškinlikku luuletuse-sügist (…Люблю я пышное природы увяданье, в багрец и золото одетые леса...) jne. Aga taaskord on see midagi, mida võiks mõnel teisel korral käsitleda. ↩︎

9. "…(Varemete väärtuse) teooria lähtepunktiks oli idee, et moodsalt konstrueeritud hooned sobivad vaevu Hitleri poolt nõutud järgnevate põlvkondadeni ulatuva “traditsioonide-silla” kujundamiseks: mõeldamatu, et roostetav rusuhunnik ärataks neid heroilisi inspiratsioonihetki, mida Hitler tundis möödaniku monumente vaadeldes. Sellele dilemmale pidi minu “teooria” vastu töötama: eriliste materjalide kasutamine nagu ka staatikaprintsiipide arvestamine võimaldaks lagunemisohus hoonetel sadade (nii me arvestasime) või tuhandete aastate möödudes sarnaneda oma rooma eeskujudele.
   Oma mõtete näitlikustamiseks lasin valmistada ühe romantilise joonistuse: see kujutas Zeppelini väljaku tribüüni sellisena, milline see näeks välja pärast põlvkondadepikkust hooletussejätmist, luuderohtu kasvanuna, murdunud sammaste ja siin-seal sissevajunud müüriga, aga suures plaanis veel täpselt äratuntav. Hitleri lähikonnas peeti joonistust lausa pühaduse rüvetamiseks. Ainuüksi ettekujutus sellest, et ma arvestan alles rajatud tuhandeaastase Reich’i allakäiguga, tundus paljudele ennekuulmatu. Hitler aga leidis, et minu mõtted on veenvad ja loogilised…" - Albert Speer, “Mälestused” ↩︎

10. Adolf Hitler, “Minu võitlus”, tlk Margus Lepa, kirjastus Matrix, 2019 ↩︎

Artiklis kasutatud pildid:

• Artiklit sissejuhatav joonistus kujutab elu varakeskaegse Nerva foorumi varemete vahel. Allikas: R. Meneghini, R. Santangeli Valenzani, Inklink.
• James Tissot, karikatuur „Le régime parlementaire", Vanity Fair, 4. september 1869
• Charles Fichot, „Vue générale de Paris prise du rond-point“ - https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Charles_Fichot,_Vue_générale_de_Paris_prise_du_rond-point_0.jpg
• Bad Münstereifeli kiriku “marmorsammas” - https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Eifelmarmor01.jpg