Kui astud Kõnepuldi ligi
siis kõik ilmas oluline
koondub hetke,
mil tõmbad hinge.

Kui meelt sa, puhutaja, kogud üleliialt kaua,
siis pillad kõrva tagant kõik, mis sinna pandud.

Ei ole sinu elu nõnda puhas,
et luuletatud on see vereplärtsatuse uhal.
Või on see siiski? Proovi ennast leida
ses võngatuses, mida aknaklaasile su kõne peidab.

Sest võngatusest jääb vaid järelkaja -
võib-olla klaasi pisikene deformatsioon.
Kas lepid sellega? Või tõmbad ennast nüüd täis õhku
et sünnitada elu, viia läbi transformatsioon?

See sõltub sellest, kas koristaja väärib sinu arust oma saatust.

Üksnes kaldale jõudnuna nostalgitseme suplusest, mis toimus klaasikillumeres.
Kui meie aga end ei pese, siis liiga vänget haisu tekitab me veri.

Kui aga otsustad, et ülim õndsus leidub tolles hetkes,
mil Kaja kõigest õrnalt sinu kõrvu õrritab,
siis võta teadmiseks järgmised tarkused:

Kõnepuldi jaoks oled sa kihelus
mis Fourier' reana mööda ta puidust hinge kandub,
sellal kui su amplituud tas vaikselt hangub

Kõnepuldile saab panna alla mõne Ratta,
kuid kui teda endaga kuhugi vead, siis tea,
et temas peitub vägi enda ümber oleskleva matta.

Kõne alguses on kuulajad kuulajad ja kõneleja kõneleja
kõne ajal ei ole kuulajad kuulajad ega kõneleja kõneleja
kõne lõpus on kuulajad jälle kuulajad ja kõneleja taas kõneleja.

Saladus külvub siis, kui keegi pole ise ja kannab vilju siis, kui kõik saavad taas endaks.

Kui Kõnepuldist hiilid liiga märkamatult ära, siis
äratad sa lummatut, keda võlus loitsu kära.

Kui astud aga eemale sa nagu mõni mürakaru,
taas talveunne vajuvad kõik need, kes hindavad su aru.

Milline kogemus - lauajuppidega üheks sulanduda!
Ükspäev saab üheks kõik siin ilmas, kuidas iganes ka muganduda.