Mõned tsitaadid alljärgnevast on päriselulised. Kas oskad ära arvata millised?
Vastus: https://www.lgbt.ee/post/hirm-ja-jalestus-parnus

* * *

On reede õhtu, kohalikud seksuaalvähemused on kogunemas renditud safe-space’i. Veel nad ei tea, et see õhtu saab olema kõike muud kui safe.

Ärevalt seavad Eva ja Kristel lauale küpsised ja kõrsikud, meelde tikub viimane rünnak ligi kuu aega tagasi. „Ei, ära mõtle sellele – ma ei lase neil ennast hirmutada. Kui meie siin linnas geiseksi ei propageeri, kes seda siis teeb? Kõik läheb hästi, “ rahustab ennast bicon Eva. Kui ürituse alguseni on jäänud minutid, näib et võibki minna.

Ent peagi ilmub garderoobi hulk pealtnäha vanemaid naisterahvaid koos mõne härraga. Nad vaatavad end peeglist, sätivad kampsuneid ja kammivad juukseid. Asi kisub ohtlikuks.

„Vaatasid peeglist, see tähendab vampiirid ei ole…“ jõuab ta mõelda. On aga midagi palju hullemat…

„Kui kell lõi seitse, hakkasid nad kõik mööda pikka koridori meie ruumi poole marssima. Eesotsas kõndis EKRE juhatuse liige ja Pärnumaa ringkonna juht Helle Kullerkupp, näol rahulolev muie, selja taga sõjakad toetajad,“ pajatas neiu hiljem hirmust ähmaseid mälestusi kokku traageldades.

„Oh ei, ainult mitte EKRE, “ mäletab ta end seesmiselt karjatavat.

„Mu ihukarvad tõusid hetkega püsti, tunne oli nagu Harry Potteril, kui dementorid maailma rõõmust tühjaks imevad. Kingade klõbin ja vihased näod manasid silme ette stseeni “Lõvikuningast”, kui kari gnuusid Simba isast üle jookseb. Õhkkond muutus hetkega, “ tuletab Eva puhast terrorit meelde.

„Lõpuks trügisid nad uksest sisse, silma järgi tosin pensionieas tädi ja onu, ja ma tundsin iiveldust. Sest mina ei näinud tädisid ja onusid. Nägin viha, vaenu ja tülgastust. Ma nägin võimulolevat erakonda, kes meid süsteemselt kiusab ja alandab. Ma olin vihane ja šokis, mu käed värisesid ja silmad olid märjad, aga olin vait, sest ei saanud alluda provokatsioonile ja nende mänguga kaasa minna. Helistasin hoopis häirekeskusesse ja selgitasin väriseva südamega olukorda.“

Õnneks jõudsid vähemuslased kiirelt reageerida ja ohtlikuks muutunud safe-space’ist strateegiliselt taanduda. „Kogu krempel kestis võib-olla pool tundi. Tänu meie kuldaväärt assistendile Tiiu-Triinule leidsime kiirelt uue koha, pakkisime inimesed autodesse, kirjeldasime saabunud politseile olukorda ja sõitsime Nooruse Majast minema,“ kirjeldab ta varjatud uhkusega nappi eluga pääsemist.

„Vastasel juhul oleks ekrementorid meid seekord kindla peale surnuks vaenanud. Aga nagu Harry, tuleb sellistel üdini pimedatel hetkedel mäletada head ja enda seest valgus leida. Muidu on kõik kadunud, “ sõnab Eva, pühib põselt üksiku pisara ja võtab Kristelil käest kinni.