2016 oli tormiline aasta. Läänemaailma kaks giganti langesid populistide kätte: Britid otsustasid lahkuda Euroopa Liidust ja USA presidendiks sai Donald Trump. Toimus midagi, mille tõenäosust peeti ka veel eelmisel päeval mõlema puhul nullilähedaseks. Suurbritannias toimuv on peale kolme aastat paigaltammumist ühe vembumees-geeniuse eestvedamisel lõpule jõudmas.

Konservatiivid saavutasid selle aasta 12. detsembril parima valimistulemuse pärast Thatcheri viimaseid, 1987. aasta omi. Tööpartei sai aga halvima tulemuse 1935. aastast saadik. Toorid said 365 saadikukohta, Tööpartei langes 202 kohani ja SNP korjas šoti protestihääle tõttu 48 Šotimaa parlamendikohta 59-st. Seetõttu on mõistlik korra sammu tagasi astuda ja taas üle kaeda, mis Ühendkuningriigi siia tõi. Kuidas sattus Brexitit läbi viima peamiselt oma (populaarsust ainult tõstnud) skandaalide ja veidrustega tuntud tembutaja?

Lähiajalugu ja selle isikud

Alustuseks tasub rännata 2015. aasta valimiste-eelsesse aega. Tol perioodil oli nüüdseks kadunud UKIP (Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei) oma kõrgpunktis, hääli võeti eelkõige tooridelt. Nigel Farage kogus YouTube'is miljoneid vaatamisi, UKIP määratles poliitilise debati uusi piire ja ületas korduvalt arvamusküsitlustes 20 protsendi piiri. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel oli UKIP suurim partei 27,5 protsendi häältega. UKIPi ohu neutraliseerimiseks otsustas David Cameron, tollane tooride juht, võtta eurofiilina suure riski. Ta põhisõnumiks euroskeptikutele 2015. aasta parlamendivalimistel oli, et toorid korraldavad Euroopa Liidu liikmelisuse referendumi.

Paraku kordus ajalugu taas endaga riimudes. David Cameron läks peale Etoni eliitkooli Oxfordi ülikooli, mille ta lõpetas silmapaistvate akadeemiliste tulemustega. Seal kuulus ta kurikuulsasse ja elitaarsesse Bullingdoni poiste klubisse, kuid ometi polnud ta sealne alfaisane. Ta jäi “suure metslase” Boris Johnsoni varju, kes 30 aastat peale Bullingdoni kurikuulsaid vempe võttis 2016. aastal Cameroni suure väljakutse vastu.

Juba ülikooliajal nägi Boris igal sammul välja nagu ta ei teaks, kus ta on, miks ta seal on, mis ta tegema peab või kuidas ta sinna sattuski. Paradoksaalselt on see aga Borise tugevus. Ta toorus, entusiasm, elujõud, ambitsioon ja dominantne iseloom (ja see kaunis sasipea!) on ta alati igast hädast välja toonud. Kohati tundub lausa, et ta prohmakad ja sasipea on hästi orkestreeritud vembumehe näitemäng - ta juuksed on alati sassis. Eelmisel aastal tekkis tal veider hobi, nimelt ta meisterdab veinikastidest vabal ajal punaseid busse. Sest hobist kirjutatud uudised matsid artiklid Brexiti kampaania-aegsest skandaalist, kus ta punasel bussil reklaamis mitte-päris-tõest väidet, et EList lahkumisest saab NHS (tervisehoid) juurde 350 miljonit naela aastas. Cameron on aga iseloomult tüüpiline konservatiiv: jäik ja range, enamasti tubli, hoolas ja tegudes kindlakskujunenud, kuid mitte milleski silmapaistev. Tagantjärgi saab targutada, et kord saja aasta jooksul toimuvate kaootiliste sündmuste puhul, nagu seda oli Brexit, suudabki võidukalt välja tulla kaose ja tühjalt kohalt improviseerimisega harjunud sasipea, mitte tema varju jäänud liialt silutud juuste ja läikima löödud kingadega David. See on ka põhjus, miks Borise ülikooliaegu meenutatakse sõnadega, mida tavaliselt kuuleb just avastatud ahvikarja esiprimaati kirjeldava loodusvaatleja suust, samas kui Cameroni jääb ülikooliajast igavesti kummitama ta intiimne seiklus seaga.

Ka Borise senine taktika peaministrina on käinud sama rada. Theresa May oli Borise eelkäijana kalkuleeriv, väljapeetud ja peaaegu robotliku, formaalse loomusega. Referendumi ajal toetas ta Liitu jäämist ning võttis Brexiti taktikepi üle põhjendusega, et kohustus rahva otsuse ees sunnib teda. Ta oli eesmärgikauge ja hoidus kramplikult võimalikest kaotustest parlamendihääletustel. Boris käitus aga risti vastupidiselt. Parlamendi veenmise asemel läks ta parlamendiga otsekonflikti. Ta võttis riske, mida nii väikese parlamendienamuse puhul keegi teine ei oleks võtnud. Ta püüdis parlamenti laiali saata kauemaks kui ette nähtud, viskas parteist välja 21 parlamendiliiget, kes ta vastu hääletasid, mille tulemusel kadus tooridel ka enamus. Ometi viis selline kirvemehelikkus sinnamaani, et Brexiti venimise peasüüdlasena hakati nägema parlamendi otsustamatust, Borises aga tugevat ja otsustuskindlat poliitikut, kes elab oma töösse hingega sisse. Boris suutis Brexiti pooldajad enda taha koondada, Corbyn aga nii Brexiti vastased kui ka pooldajad kaotada.

Siiski ei saa nii olulise referendumi tulemust vaid ühe triksteri iseloomu külge aheldada. Johnsoni isik ja tavatud kampaaniameetodid (tasub uurida Vote Leave'i, AggregateIQ ja Cambridge Analytica tegevust, Johnsoni peamine erinõunik Cummings on oma blogis VLi juhina tavatutest kampaaniameetoditest palju kirjutanud) töötasid kindlasti õlina Brexiti rataste vahel, kuid selle sügavamad põhjused, ja see, miks UKIP endast üldse tooridele ohtu kujutas, on kaugemas minevikus.

Suurbritannia esimene katse liituda Euroopa Liiduga, mille nimi oli tollal veel Euroopa Ühendus, sai alguse aastal 1961. Liitumiskatsele pani veto Prantsusmaa president Charles de Gaulle. Peale Gaulle'i liialt prantslaslikku võimukaotust kodumaal tehti aga uus katse ja Suurbritannia sai Euroopa Liidu liikmeks 1973. aastal toorist peaministri Edward Heathi juhtimisel. Sellele järgnes 1975. aastal esimene referendum Euroopa Liitu jäämise osas. Referendumi algatas Tööpartei ajendatuna hirmust, et ühine põllumajanduspoliitika tõstab toitude hindu ja Liiduga kaasneb majandusliku iseseisvuse ja parlamendi iseotsustusõiguse kahanemine. Tööpartei eestjuhitud referendumil hääletas 67% brittidest Liitu jäämise poolt.

Brexiti valijad ja parteid

Kuidas siis juhtus, et aastal 2016 olid rollid vahetunud - Tööpartei oli pehmelt Liitu jäämise poolt, sellal kui Konservatiivid viisid riigi Liidust välja. Osalise põhjuse leiab, kui vaadata parteide edu ringkonniti ja selle seoseid referendumiga. Ehk kuidas on parteide valijaskond valimistsüklite jooksul Brexiti suhtes muutunud. Alumisel graafikul on parteide toetuse seos referendumi tulemusega ringkonna kaupa ja seda kõikidel valimistsüklitel alates aastast 1918. Graafikul on läbipaistavad need punktid, mis on statistiliselt ebaolulised (p>0.05). Lisaks on 1955-eelsetel aastatel valimis vaid 230 või vähem ringkonda, mistõttu nende aastate andmepunktid ei pruugi päris esinduslikud olla (isegi kui on statistiliselt olulised).

Graafik 1: 1918-2019 valimistulemuste korrelatsioonid 2016. aasta Brexiti referendumiga

Graafikult tuleb hästi välja, et juba aastaks 2000 oli Konservatiivide valija muutumas aina enam Brexiti nägu. Tööpartei valijaskond sai hilinemisega oma eurofiilse näo aga alles 2010. aastal, sellal kui liberaaldemokraadid olid alati leiboristidest sammu ees. Siit ka osaliselt see, miks varasemalt eurofiilne partei võttis UKIPi tõsiselt ja Tööpartei mitte - esimese valijaskonna uus nägu sundis. Osaliselt on vast selle põhjuseks rahvusvahelise uusvasakpoolsuse pealetung, mis erinevalt 20. sajandi algusest ei flirdi sündikalismi näol enam fašismi erinevate vormidega, vaid eelkõige globalismi või kapitalismiga, unustades ära töölisklassi jaoks hädavajaliku identiteedi, kogukonnatunde ja pärimuse. Viimased võtsid enda kanda konservatiivid.

Siiski ei anna lihtne korrelatsioon kogupilti. Iga valijaskond koosneb mitmetest gruppidest ja on nüansse, mida ühe pintslitõmbega paika panna ei saa. Selles osas aitab alumine graafik, kus on lisaks korrelatsioonidele ka täpsemad seoste kujud.

Graafikult tuleb välja, et Tööparteil läks varasemalt hästi piirkondades, mis hääletasid referendumil kas ülekaalukalt Brexiti poolt või ülekaalukalt selle vastu. Veidi rohkem oli küll neid, kes hääletasid vastu. Konservatiividel oli aga vastupidine olukord. Kõige paremini läks varasemalt piirkondades, millel puudus selge seisukoht. Ometi oli valijaskonnas rohkem neid, kes (aastatuhande vahetuse järel) Brexitit pooldasid.

2019. aastal kaotas Tööpartei Brexitit tugevalt toetavad piirkonnad ja Brexitit mittetoetavates piirkondades kaotati samuti libdemmidele. Toorid kaotasid küll Brexitit mittetoetavates piirkondades (ülikoolilinnad, London jms), aga väike kaotus tuli võimsalt tagasi Brexitit toetavate piirkondade arvelt. Polünoom saadi peaaegu lineaarseks.

Kõige selle taustal on veel oluline see, kuidas parteilojaalsus on Suurbritannias (ja Läänes) aina vähenemas: „Kui 1960. aastatel tundis umbes pool elanikkonnast ennast tugevalt seotult mõne kindlaks kujunenud parteiga, siis 2015. aastaks tundis sama vaid 12% elanikkonnast" (“National Populism”. lk 250). Ülemised graafikud viitavad sellele, et 2017. ja 2019. aasta valimistega löödi pilt aga veel enam sassi. Toorid võtsid töölisklassi ringkondi, mis olid üle 50 aasta kõikumatult Tööpartei käes olnud (Workington jms). Põhjustele viitab ka alumine graafik.

Tooride valija oli juba eelnevalt läinud Brexiti nägu, mistõttu oli neil ka lihtsam muuta Brexit enda probleemiks, sellal kui Corbynit süüdistati nii Brexiti referendumi, nende kui ka eelmise valimiste ajal selles, et ta ei suutnud võtta selget positsiooni Brexiti osas. Väidetakse, et see oli ka meelega, arvestades ta euroskeptilist minevikku, kuigi pilt Tööpartei valijaskonnast viitab sellele, et positsiooni puudumisel oli põhjuseks ka leiboristide valijaskond ise. YouGovi uuringust tuleb välja, et toorid said 2019. aasta valimistel 74 protsenti lahkujate häältest, Tööpartei 14 protsenti ja Brexiti partei 4 protsenti (kusjuures enamasti Tööpartei ringkondades, sest Brexiti partei otsustas mitte seada üles kandidaate ringkondades, kus nad vähendaksid tooride enamust). Jääjate häältest suutis Leiboristlik Partei püüda vaid 49 protsenti, Liberaaldemokraadid 21 protsenti ja toorid 19 protsenti.

Majandus või Identiteet?

Pildilt leiab ka vana tondi, keda toorid on korduvalt kõrvaldanud, kuid kes siis iga kord taas nende ridades välja ilmub. Jutt käib muidugi identiteediküsimusest, isolatsionismist, rahvuskultuuri(de)st, kadunud impeeriumist ja Suurbritannia põliselanikest. BNP 2010. aasta edu ja referendumi tulemuste korrelatsioon on 0.55. Identiteedi- ja immigratsiooniküsimus kollitas ka 2016. aasta referendumit, kuigi teda püüti kampaaniad näidisvähemuste ja õigustustega täites varjata. Nii oli väidetavalt suurem probleem Kowalczyk Poolast ja mitte Khalil Afganistaanist ning lahkumisel lubati hakata suurendama hoopis mitte-ELi immigrantide sissevoolu (mis on kiirelt unustatud). Ometi pidas 48% Brittidest immigratsiooni märgilise tähendusega probleemiks ja Vote Leave'i kampaaniasõnum "Take Back Control" vihjab kogu oma semiootilises kontekstis just kadunud impeeriumile, kõnetab valget töölisklassi, nende kahanevat rolli, mitte Khalili, kellel puudub riigis kuulsusrikas minevik. Tasub meelde tuletada ka esimese referendumi aegset poliitikut ja euroskeptikut Enoch Powelli, kelle verejõgede kõne muutis ta tolle perioodi tuntuimaks ja polariseerivaimaks poliitiliseks kujuks. On isegi väidetud, et Powelli kõne tõi Konservatiividele 1970. aasta valimisvõidu. Avalikkuses oli Powell populaarne, partei otsustas aga välja hiilinud tondi taas üle parda heita.

Identiteediküsimuse osas on ka välja toodud, et Brexiti poolt hääletasid piirkonnad, mis on etniliselt kõige homogeensemad ja majanduslikult suurlinnadest maha jäänud, mistõttu Brexiti põhjuseks peab olema see, et mitmekesisusega kõige vähem kokku puutunud piirkonnad otsivad majanduslikele probleemidele tundmatut musta lammast, keda probleemides süüdistada. Pilt muutub, kui fikseeritud demograafilise ülesehituse asemel vaadata ringkondi selle järgi, kus on viimase kümnendiga toimunud kõige suuremad etnilised muutused (“National Populism”. lk 182). Etniliste muutuste määr ennustab homogeensusest Brexitit paremini. Homogeensus ennustab Brexitit seetõttu, et etnilise muutuse määr on oluline kohalikule ja mitte sisserännanule. Samuti muutuvad puhtmajanduslikud põhjendused veel absurdsemaks kui vaadata ÜK majanduse seisu ja fakti, et ÜK töötute osakaal on madalaimas punktis pärast 1975. aastat. Relatiivne ilmajäetus on üks Brexiti ja populismilaine põhjustest, kuid kindlasti mitte peamine põhjus.

Majanduslike põhjenduste osas on kõnekas ka YouGovi läbiviidud uuring, kus leiti, et 60% Brexiti pooldajatest olid nõus sellega, et Brexit on väärt märkimisväärset kahju Briti majandusele. 40% olid valmis ka selleks, et nad ise või nende lähikondlased kaotavad oma töö. Samas ei tasu unustada, et Brexiti rongile tõmmati kaasa ka arvestatav osa ÜK vähemustest - kolmandik mittevalgeid hääletasid Brexiti poolt. Ehk Kowalczyk siiski oli kellelegi murekohaks.

Mis saab edasi?

Raske on ennustada, kuhu ÜK hakkab liikuma. Põhjuseks on Borise keeruline isiksus. Boris ei ole tuntud konservatiivse elustiili poolest, peale vembuviskamise on ta korduvalt jäänud vahele petmisega, valetamisega, ta on avalikult toetanud polügaamiat, ta lähikondlased kirjeldavad teda liberaalina. Samas käivad temaga kaasas ka Bullingdoni-aegne elitaarsus ja ta "seksistlikud, rassistlikud, islamofoobsed ja homofoobsed" kommentaarid. Erinevalt Cameronist on ta ära unustanud geihääle. Kui Johnson oli ajalehe Spectator toimetaja, siis ta lasi läbi ka artikleid, kus kiideti Enoch Powellit, räägiti IQ erinevustest rasside vahel jne.

Edasistele arengutele võib vihjata Johnsoni peamine erinõunik Dominic Cummings, kes aitas Johnsonil Vote Leave’i kampaaniajuhina võita ka Brexiti referendumi. Cummings on poliitiliselt autsaider. Ta on mees, kellest Briti meedia räägib kas aukartuse või põlgusega (tema positsiooni kasvades aina enam aukartusega). Guardian kirjeldas teda tumedate kunstide meistri ja psühhopaadina, Mirror ja Dailymail kurja geeniusena, NewStatesman ohtliku eksentrikuna. Osaliselt on selleks ka põhjust, kuna Cummings on tuntud selle poolest, et pooldab jõulisi muudatusi ja ei jää viisakuse piiridesse – efektiivsus valdab teda kinnisideena ning ta on pühendanud oma blogis vähemalt raamatujagu teksti Whitehalli ametnikkonna ebaefektiivsusele, IQ probleemistikule ja igat sorti grupitööde optimiseerimismeetoditele. Ta mõtleb ja käitub nii, nagu Nick Land kujutab masinaid käitumas - igasuguse taktitunde ja ligimesearmastuseta. Loeb vaid see, kas see taktitunne paneb masinavärgi paremini tööle.

Teine huvitav seos, millel tasub silma peal hoida, on Johnsoni ja ta valitsuse liikmete koostöö erinevate Atlase vabaturu mõttekodadega - IEA mõttekoda uhkustas sellega, et 14 uue valitsuse 32 liikmest on nende initsiatiivide vilistlased. IEA sarnaste mõttekodade eesmärgiks on riigi suuruse, rolli oluline ja vabaturu piirangute vähendamine. Nad esindavad USA libertaaride vaateid ja lähevad oma ideedega kohati kaugemale kui Thatcher kunagi läks. Siiski on Johnson mingis mõttes plindris. Kuna ta võitis suure hulga töölisklassi piirkondi ning tõi Tooridele parima tulemuse madalama sissetulekuga gruppide seas, siis denatsionaliseerimine, riigi tagasitõmbamine ja vaba turu prioriteediks seadmisel seab ta ohtu tooride jätkuva edu töölisklassi seas järgnevatel valimistel (kusjuures Johnson juba sattus leiboristide tule alla selle eest, et vabaturu mõttekodade ärgitusel ta väidetavalt kaalub NHSi erastamist). Oma uut valijaskonda paistab ta siiski teadvustavat, sest Brexiti kõrval on muutunud ta peamiseks mantraks politseinike, koolide, haiglate, teadusetoetuste ja meditsiiniõdede arvude tõstmine – see tähendab aina suurenevaid avaliku sektori kulutusi. Seetõttu võidakse minna vahepealsemat, Ungari ja Poola sarnast teed, kus paksu riigi sotsiaalkaitse jt funktsioonide osas hakatakse panema peamiselt rõhku küsimustele, mis toovad tulevikus ka reaalselt tagasi või on hädavajalikud – töötushüvitiste ja lastetoetuste asemel maksusoodustused, suure pere laenud jne. Lühidalt: võimalused, mitte toetused. Vabaturu ja õhukese riigi propageerijate ideed on ka kooskõlas Cummingsi optimiseerimisarmastusega. Osapooli ühendab viha paksu ja ebaefektiivse riigi vastu, mistõttu ka valimisööl oli ITVs ja mujal üks peamine teema see, mis nüüd Whitehalli ametnikkonnast saama hakkab.

Vabaturu mõttekodade kõrval tõusis Tooride seas ERG (European Research Group) tiiva mõjuvõim, mille liikmeid iseloomustab tugev euroskepsis ja padukonservatiivsus. Ehk markantseim näide on Jacob Rees-Mogg, kes oma kõnemanneeridelt, riietusstiililt ja vaadetelt sobitub rohkem 19. sajandi Briti aristokraatia sekka kui tänapäeva. Ometi on osad arvamusel, et koostöö ERG ja Johnsoni vahel tekkis pragmaatilisest vajadusest, mitte maailmavaadete suurest klapist. Nimelt sõltus eelmises parlamendis iga diili läbiminek sellest, kas Konservatiivide tugevat Brexitit toetav tiib annab kokkuleppele ka toetuse. Johnsonil on aga valimisvõidu suuruse tõttu nüüd võimalik vajadusel ERG-d ignoreerida. Andrew Sullivan väidab hiljutises Johnsoni isikuloos, et Johnsoni lähikondlaste sõnul valmistutaksegi ERG-d hülgama.

Siiski on jäänud mainimata Johnsoni veel üks oluline külg: nimelt on ta üsna eraklik, tal pole erilisi liitlasi, pikaajalisi sõpru ega võrgustikke, mis tavaliselt peaministrid võimule toovad. Ta on küll oma kasvatuse ja ajaloo poolest poliitiline insider, kuid erinevalt oma erakonnakaaslastest on ta alati käinud mööda kõrvalradu. Tal pole ka kindlaid, pikaajalisi vaateid, ehk teatud snooblikkus, antiegalitaarsus ja irooniline elitarism välja arvatud. Ta oli üks esimestest tooridest, kes hääletas geiabielude teemal oma partei vastu, oli nii Londoni meerina kui ka varasemalt tuntud liberaalina. Talle on ette heidetud, et tal puudub moraalne kese ning oma otsused teeb ta puhtalt valijaskonna hetkeseisu järgi. Positsioonide hägususe tõttu projitseeritakse talle ka väga mitmesuguseid vaateid. Liberaalsed liitlased näevad temas paremradikaalide vaigistajat. Liberaali, kes suutis võlusõnade abil populismilaine tagasi paremtsentrisse tuua. Teised aga jällegi vastupidiselt krüptofašisti, kes on küüniliselt võtnud liberaalsemaid maske, et saavutada positsioon, mille harjal siis jälle pendeldada tagasi radikaalsusesse. Kõrvaltjälgijana on raske arvata, kummal poolel õigus on. Ehk on mõlemal ja Boris töötab erinevate osapoolte vahel käsnana, kes võtab toorest ambitsioonist ajendatuna oma hetkeste lähikondlaste ja valijaskonna vaateid üle või on ajaga ta vaated tõesti muutunud ja ta ei ole enam liberaalne Boris, kellena teda kunagi tunti.

Mida saab lähiaastatel aga kindlasti Borise valitsuselt eeldada on Brexiti lõpuleviimine (kusjuures leppeta lahkumine on samuti taas laual, osaliselt mänguteoreetilistel põhjustel) ja sõda ametnikkonnaga. Asi, millest meie EKRE veel vaid unistab. Suure küsimärgina jääb õhku aga küsimus, kas Boris osutub parempopulistiks vaid valijaskonna, vanade tekstide ja sõnade poolest või hakkab see väljenduma ka tegudes: immigratsiooni piiramine, vihakõneseaduste tagasivõtmine, pere rolli tugevdamine, klaaskuubiarhitektuuri keelamine jne. Lähitulevikus võivad „Yes Minister'i“ klipid muutuda tõsielu peegeldustest möödaniku naljadeks. Muu osas tuleb loota, et Boris oma valijaskonna muresid ei unusta.

Graafikute metoodika ja allikad

Graafikul 1 on joonistatud pearsoni korrelatsioonid. Liberaaldemokraadid ja neile eelnenud Liberaalid on ühe joone peal. BNP jt väiksemad erakonnad, kelle varasemad tulemused korreleeruvad 2016. aasta referendumiga, pole graafikul seetõttu, et kasutatud andmestikud olid nad “Teiste” all. Eraldi mainitud BNP korrelatsioon on saadud Democracy Clubist kättesaadavate andmete põhjal. Graafiku 2 jooned on saadud LOWESS’i teel.

Kuna ajas on muutunud valimisringkonnad ja nende piirid, siis varasematel valimisperioodidel pole kõiki ringkondi arvesse võetud. Arvesse võetud ringkondade arvud on järgnevas tabelis.

Aasta n Aasta n Aasta n Aasta n
1918 86 1945 86 1970 230 1997 510
1922 86 1950 132 1974 279 2001 510
1923 86 1951 132 1974 266 2005 548
1924 86 1955 230 1974 266 2010 531
1929 86 1959 230 1983 408 2015 628
1931 86 1964 230 1987 408 2017 631
1935 86 1966 230 1992 408 2019 630