Rahandusminister Martin Helme ja sotsiaalminister Tanel Kiige vahel lahvatas tüli seoses nn. võrdõiguslikkust toetavate ühingute rahastamisega hasartmängumaksu arvelt riigikassasse laekunud rahaga. Riigikontroll jõudis seisukohale, et kõnealust võrdsust edendavad MTÜd ei ole kaetud "meditsiini, hoolekande, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud projektide" kategooriatega, mistõttu on nende rahastamise näol tegemist hasartmängumaksuraha mittesihtotstarbelise kasutusega. Sellest lähtuvalt sai Martin lõpuks oma õigustuse rahastuse lõpetamiseks vähemalt nendest allikatest, mille täideviimisega ta ei viivitanud.
Tähelepanuväärne on seejuures aga nii sotsiaalministeeriumi kui ka Delfi meediakaadrite suhtumine, mis näeb rahandusministri erapoolikust ning MTÜde tegevusvaldkonda leevendava asjaoluna. Nii oldi seisukohal, et riik on sunnitud sotsiaalministeeriumi poolt parema lahenduse leidmiseni oma seadusvastast käitumist jätkama. Seda hoiakut tauniti Postimehe juhtkirjas, mõistes hukka seaduse rikkumise õigustamist moraalsetel kaalutlustel, kuid teine osa Eesti avalikust ruumist on kujunenud (Jumal tänatud, märksa pehmemaks) mikrokosmoseks USAst, kus õigustav või kontekstualiseeriv poolehoid seaduserikkumistele on normaalne ja vastuvõetav osa avalikust diskursusest - sest nood olevat moraalselt õigustatavad.
See tähendab, et lisaks kategooriatele "seaduslik" ja "ebaseaduslik" on nüüd oluline ka moraalselt õige ja vale. Ning kui võim ise, või mõni selle sammas kiidab heaks tegevust, mis on küll "ebaseaduslik", kuid "moraalselt õige", siis peab olema tegemist selle haruldase olukorraga, kus võim ületab tavalise seaduse ja kehtestab end läbi erandi. See toimub tavaliselt ulatusliku kriisi, sõjaseisukorra või riigipöördekatse ajal. Siis kehtivad hoopis emergentsed sõjaseadused.
Erandite sage kasutus tavaolukordades on üks banaanivabariigi tunnuseid, sest see näitab valitseva kaadri suutmatust reformida õigussüsteem oma agendaga kooskõlaliseks või saamatust omaenda süsteemi kasutamisel. Mõlemad näitajad tekitavad põhjendatud kõhklusi, ning õigust ka tagasihoidlikult ületav hüpe banaanide järele nagu seda oli "jätkame väljamakseid ning ehk jõuame paari aasta pärast selguseni" õõnestab terve süsteemi usaldusväärsust. Kahjuks on usaldusväärsus ja stabiilsus kõigi radikaalide poolt sügavalt alahinnatud väärtused.
Olukorrale aitab valgust heita läbinisti hüpoteetiline stsenaarium, mis näeb välja umbes järgmine:
- Teatud maailmavaaatelise kalduvusega inimesed täidavad ära mingi avaliku võimu organi. Ühel hetkel avastavad nad end kaadrina. Seejuures ei pea olema tegemist vandenõu, vaid lihtsalt eluvalikutest või ametialasest selektsioonist tingitud kuhjuva kallutatusega.
- Kaader näeb, et maailmaparandamiseks ei piisa ametiga kaasnenud volitustest ja loob sümbiootiliste MTÜde näol käepikenduse, mida ei saa nii kergesti võtta vastutusele. Võim lekib.
- Kui mingit masinavärgi osa rünnatakse, tajub kogu kaader seda rünnakuna iseenda vastu. Tegemist on kriisi, sõjaseisukorraga.
Õnneks on politseijaoskondade põletamiseni veel mitu-mitu kodanikuühendust ja paarkümmend tuhat immigranti.
