2022. aasta 30. oktoobril toimus Brasiilias presidendivalimiste teine voor, kus kaks edasipääsenud kandidaati olid rahvuskonservatiiv ja praegune president Jair Messias Bolsonaro Liberaalsest Parteist (PL) ning sotsialistist eks-president Luiz Inácio Lula da Silva Tööliste Parteist (PT). Valimised lõppesid da Silva võidu ning Bolsonaro kaotusega ja olid esimesed valimised Brasiilia ajaloos, kus ametisolev president rahva poolt hääletusega välja vahetati. Valimiste käik on tekitanud palju meelehärmi nii Brasiilias kui välismaal ja olukord on alles arenemas. Alles hiljuti otsustas Bolsonaro valimisliit tulemused vaidlustada, millele kohtusüsteem vastas nende kiire eiramisega, ning seda kõike poliitilise vägivalla ja suurte meeleavalduste tingimustes. Bolsonarot on süüdistatud fašismis ja riigipöörde sepitsemises, Lulat aga valimistulemuste manipuleerimises, kommunismis ja kohtusüsteemi ärakasutamises oma kampaania tarbeks.
Selle kõrvetava teema ja plahvatusliku olukorra kohta on paljud arvamust avaldanud ja toonud paralleele, mida ei saa eriti tõsiselt võtta. Alustades sellest, et vasakpoolsed tavatsevad kutsuda Bolsonarot “Troopika Trumpiks” ja lõpetades 2022. aasta Brasiilia valimiste 2020. aasta USA valimiste ning viimaste ümber keerelnud võltsimis-kahtlustega võrdlemisega. Paljud sellised eksitused tekivad sellest, et Brasiilia on kauge, kuid küllaltki tähtis maa ja olukorra mõistmiseks kiputakse võrdlema eeskätt tuttavaga. Küll aga võib see tähendada, et sellised võrdlused on parimal juhul pealiskaudsed ja halvimal juhul täiesti seosetud. Et olukorrast paremini aru saada, peame minema Brasiilia ajaloos tagasi ning nende kahe rivaali enda kohta natuke õppima.
Kehvikust paruniks
Alustagem tänavuste valimiste võitjast, PT kandidaadist Luiz Inácio Lula da Silvast. Tänaseks legendaarse, kuid vastuolulise poliitiku elutee ei alanud kõrgklassi või bürokraatide hulka kuuluvast perekonnast, vaid töölisklassi seest. 1945. aastal sündinud Luiz kasvas üles mahajäänud kirde-Brasiilia Pernambuco osariigi Garanhunsi linnas vaeste hulgas. Kaks nädalat pärast Lula sündi pani ta isa koos naise õega kagu-Brasiilia São Paulo osariigi Santose linna suunas jooksu ja 1952. aastal võttis Lula perekond ette teekonna isa juurde, kus kaks perekonda mõnda aega ühe katuse all elasid, see aga ei kestnud kuigi kaua. Da Silva õppis kirjutama alles 10-aastaselt ja hakkas täiskasvanud peast lihttööliseks.
19-aastaselt sattus Silva tööõnnetusse ning kaotas oma väikse sõrme ja pidi seejärel enne abi saamist mitme haigla vahel jooksma. See juhtum külvas temasse seemne, mis temast lõpuks presidendi kasvatas, tollal viis see ta aga ametiühinguliikumisse, kus ta oli aktiivne 1970-ndate teisel poolel. Ta viis autotehastes läbi sõjaväelise diktatuuri aja esimesed streigid ja läks seetõttu kuuks ajaks vangi.
Tol ajal oli diktatuur aga avanemas, president Figueiredo viis läbi demokratiseerumisprotsessi ja seetõttu võisid Lula ning mitmed vasakpoolsed haritlased asutada PT (Partido dos Trabalhadores) - Tööliste Partei. Olles juba riiklikul tasemel kuulus, proovis ta kandideerida 1982. aastal São Paulo osariigi kuberneriks, kuid jäi valimistel osariigi demokraatia-meelse ja liberaalse senaatori Franco Montoro, toonase konservatiivse kuberneri Paulo Malufi esindaja Reynaldo de Barrosi ja 1960ndatel presidendiks saanud konservatiivi Jânio Quadrose järel neljandaks. Oma kampaaniates pani Lula rõhku sellele, et on poliitikasse tulnud töölisklassist, mis tuli esile väga hästi 1982. aastal, kui Lula tuli TV-debatile suhteliselt lihtsas riietuses. Kuigi kuberneriks teda ei valitud, sai ta 1986. aastal tollal uut põhiseadust koostama asuvasse parlamenti ja seeläbi võttis sellest ka osa. Olles São Paulo osariigis mitte ainult suurima häältesaagiga PT kandidaat, vaid kõige populaarsem kandidaat üldse, oli Lula põhiseaduse koostamisel PT juhtfiguuriks. Valminud põhiseadusele kirjutas PT alla hoolimata sellest, et ise nad sellega rahul ei olnud, soovides kinnistada sellesse rohkem vasakpoolset poliitikat.
Lula ja demokraatliku Brasiilia alguspäevad
Lula rääkimas oma asepresidendi José Alencariga.
Lula järgmine eesmärk oli saada presidendiks, kuid ta kaotas tulised ja tiheda konkurentsiga 1989. aasta presidendivalimised teises voorus napilt neoliberaalist Fernando Collorile, kes pidi aga 1992. aastal korruptsioonisüüdistuste tõttu tagasi astuma. Ka ei suutnud Lula alistada tsentristlikku PSDB (Brasiilia Sotsiaaldemokraatliku Partei) kandidaati ja hüperinflatsiooni lahendamises tähtsat osa mänginud rahandusministrit Fernando Henrique Cardosot, kellele ta kaotas nii 1994. kui 1998. aastal ja mõlemal korral esimeses voorus. Tema õnn pöördus aga Cardoso teisel ametiajal, kui Cardoso privatiseerimine ja neoliberaalne majanduspoliitika suutis tekitada Brasiilia rahvas palju viha ja pettumust.
Lula populaarsus kasvas selle viha ja pettumusega ja Lula võit tundus juba enne 2002. aasta valimisi võimalik, mis tekitas majanduslikes ringkondades palju meelehärmi, sest kardeti, et ta hävitab oma sotsialistliku poliitikaga majanduse. Lulat aga suudeti veenda otsest sotsialismipoliitikat maha jätma ning PT platvorm muutus mõõdukamaks. Partei tegi ka järgnevates valitsustes tihedat koostööd tsentristlikke jõududega, mida kehastasid endised presidendid Sarney ja Collor, ja 2002. aastal võttis Liberaalne Partei osa Lula valimisliidust. 2002. aasta valimisteks olid tähtsamad PSDB poliitikud, nagu São Paulo kahekordne kuberner Mário Covas, ära surnud ja tema asemele esitati kandidaadiks senaator José Serra. Lisaks PT ja PSDB kandidaatidele esitas PSB (Brasiilia Sotsialistlik Partei) oma kandidaadiks Rio de Janeiro kuberneri Anthony Garotinho ja PPS (Populaarne Sotsialistlik Partei) kandidaadiks Ciro Gomese.
Siin tuleb tähele panna, et nimedest hoolimata polnud PPS ja PSB parteidena kuigivõrd sotsialistlikud ning mõlemad on teinud tihedat koostööd parempoolsete parteide ja kandidaatidega, kelle hulka saab loetleda nimesid nagu Garotinho ise, Paulo Skafi, Geraldo Alckmini ja teisi veel. Ka tegi PPS pärast 2002. aasta valimisi tihedat koostööd PSDB-ga ja tänaseks on partei igasugusele vasakpoolsusele pretendeerimise lõpetanud ning end Cidadania-ks (Kodakondsuseks) ümber nimetanud ja moodustanud PSDB-ga föderatsiooni, mis on valimisliidust aste kõrgemal.
O Presidente do Povo
Kuigi Garotinho ja Gomes polnud nii radikaalselt vasakpoolsed kui Lula, otsustasid nad esimese vooru järel teda toetada, kindlustades nii tema võidu kõigis osariikides peale Alagoase kui üle 60% häälesaagi. Brasiilia majandus kasvas Lula ametiajal plahvatuslikult ning Lula laiendas heaoluriiki erinevate programmidega, nende hulgas näiteks Fome Zero, mis võitles nälja vastu või Bolsa Familia, mis jagas vaestele peredele raha. See polnud aga sotsiaaldemokraatliku poliitika triumf, vaid õnnelik kokkusattumus. Brasiilia eksportide hinnad tõusid 2000. aastatel, elavdades Brasiilia majandust olenemata sellest, kes oli võimul või milline oli ta majanduspoliitika, seega võis Brasiilia Lula suurt kulutamist endale lubada. Küll kindlustas see aga Lula võimu ning seda ka hoolimata Mensalão skandaalist, mille käigus paljastati mitmed PT altkäemaksud, millega parlamendis hääli osteti, ning seda lausa täpsete pankade, pangakontode ja osade hääletuste ning pangakontodest raha väljavõtmise aegadeni välja. Tänapäeval on aga PT toetajaid, kes eitavad, et Mensalão üldsegi midagi tõsist oli.
Brasiilia majanduskasv tagas Lulale 2006. aasta valimistel tugeva positsiooni. PSDB poolne vastaskandidaat oli São Paulo kuberner Geraldo Alckmin, kes osutus aga Lulale ebatõhusaks konkurendiks. Viimase populaarsuse tipus toetas Alckmin hoopis erastamist ja muud tavapärast PSDB poliitikat. Alckmin kaotas valimised, küll aga parema tulemusega kui seda suutis teha Serra, kes võitis vaid ühe osariigi. Märkimisväärne on ka asjaolu, et Alckmin kaotas kahe vooru vahel hääli, saades esimeses voorus 41,64% ja teises 39,17% häältest, kaotades seega kahe vooru vahel umbes kaks ja pool miljonit häält. Teisel ametiajal oli Lula situatsioon stabiilsem ja ta püsis korruptsiooniskandaalidest hoolimata väga populaarsena, sest tema valitsusajal jõudsid paljud inimesed vaesusest välja.
Samuti kinnistusid 2006. aasta valimistega erakondade piirkondlikud toetusmustrid. Seni oli valitsenud olukord, kus valimiste võitja tegi võitva tulemuse üle terve Brasiilia, aga nüüd hakkas eri piirkondadesse tekkima erinevaid suunitlusi - tihedalt asustatud ja majanduslikult tähtis kagu-Brasiilia on tasavägine, vihmametsaga ja madala rahvaarvuga, põhja-Brasiilia hääletab valimiste võitja poolt, agraarmajandusega ja üldiselt konservatiivsetema rahvastikuga kesklääne piirkond on üldiselt PT vastu, kuritegevusest räsitud, vaene ja korrumpeerunuimate poliitikutega kirde-Brasiilia on PT poolt ning viimaks hääletab üldiselt valge, rikas ja ohutu lõuna-Brasiilia PT vastu. Ainsaks erandiks muutus Rio Grande do Sul’i osariik, kus valitsesid tugevad ametiühingud ning mida vasakpoolse veteranpoliitiku Leonel Brizola pärand hoidis pigem vasakule kaldu. Kuid sealgi oli vasakpoolsus hakanud taanduma, ning osariik triivis aina parempoolsuse juurde, kuhu ta piirkondlikud kaaslased Santa Catarina ja Paraná olid juba jõudnud.
P.L. - Pärast Lulat
Graffiti: “Lula - varas” “Varastas mu südame!”
Brasiilia seaduse järgi ei saa president kolme ametiaega järjest ametis olla. Seega ei olnud 2010. aastaks Lulal võimalik ametis jätkata, ning ta pidi leidma endale asenduse. Aastal 2008 oli Lula kuulutanud, et soovib oma mantlipärijaks saada naist, mispeale tõusid esile kaks naist, kellel oli võimalik saada Lula järglaseks: Turismiminister, endine São Paulo linnapea ja senaator Eduardo Suplicy naine Marta Suplicy, ning presidendi staabiülem Dilma Rousseff. Suplicy oli aga aastal 2008 kaotanud São Paulo linnapeavalimised tsentristlikkule Gilberto Kassabile, ning ta poliitiline vastupidavus läks küsimärgi alla. Seega tõusis Rousseff PT kandidaadiks, kes pälvis Lula toetuse. Vastaseks talle oli PSDB kandidaadiks saanud presidendivalimiste areenile naasnud José Serra, kes osutas Dilmale sitkemat vastupanu kui Lulale, kuid lõpuks kaotas teises voorus valimised.
Oma kampaanias oli Serra proovinud pehmendada PSDB mainet, mis oli paljude arust elitaristlik erakond. Ta võttis mõõdukama seisukoha abordi- ja usuküsimustes, aga see ei päästnud teda, sest Lulale võlgneva laia populaarsusega suutis PT üle sõita sellest, mida Serra suutis pakkuda.
Pärast Rousseffi ametiaja algust tabas Lulat vähk, millest ta taastus 2012. aastaks. Aastal 2014 valiti Rousseff tagasi ametisse, olles võitnud PSDB kandidaati Aécio Nevesit, kes esindas PSDB poliitikute nooremat põlvkonda - “mustpäid”, kes olid PSDB esimese põlvkonna juhtidest ehk “valgepeadest” juhtidest märksa populistlikumad ja parempoolsed. PSDB oli parempoolsete valijate eelistatuim valik, kuid presidendivalimistel polnudki parempoolseid kandidaate. Ainsad säärased valikud olid lootusetud kandidaadid, nagu 2010. ja 2014. aastal konservatiivse, kuid siiski pisikese PRTB (Brasiilia Töömeelne Taassünni Partei) kandidaat Levy Fidelix, kes jättis paljudele radikaali mulje ja kes oli tuntud kui võimalusteta perenniaalne kandidaat, või korrumpeerunud poliitikud, nagu 2002. aastal korruptsiooniskandaaliga seoses oma eelkandidatuuri tagasivõtnud eelkandidaat Roseana Sarney, hüperinflatsiooniaja presidendi José Sarney tütar. Selle asemel sai ta kirde-Brasiilia ühe vaeseima osariigi Maranhão senaatoriks, kus Sarneyde dünastial on tugev võim, mis aga murti 2014. aastal kommunistliku partei poolt.
Parempoolsed poliitikud kippusid tihti liikuma erinevate tsentristlikke parteide vahel, seda tegi näiteks väga tihti toonane alamkoja liige Jair Bolsonaro, kes on oma poliitilise karjääri ajal olnud kümnes parteis. Selle mõjul oli PSDB iseloom ja ideoloogia triivinud rohkem parempoolsuse poole, aga mitte kunagi nii kaugele, kui selle valijad soovisid, sest selle partei maailmavaateline alus oli ikkagi tsentristlik ja kohati lausa sotsiaaldemokraatlike varjunditega. Neves oli selle muutumise kehastus, ning kuigi ta peaaegu suutis Rousseffi 2014. aasta valimistel keset ekspordikaupade hinnatõusu lõppu ja majanduskriisi algust alistada, jäi Neves lõpuks siiski Roussefile alla.
Lula oli alles harjumas poliitikast lahkumisega nagu oma eelkäija Cardoso, kui Brasiiliat tabas rahvuslik skandaal, mis kindlustas, et Rousseff ei jää ametisse kauaks - Operatsioon Lava Jato ehk Autopesula. Rahapesuga seotud juurdlusest lahvatas korruptsiooniskandaal, millesugust polnud Brasiilias enne nähtud. Pea kõikide parlamendierakondade, aga esmajärjekorras PT, PSDB ja PMDB poliitikud olid seotud korruptsiooniga, korruptantide vastases võitluses oli aga esirindel kohtunik Sergio Moro, kes muutus paljude jaoks, kes olid korruptsioonist tüdinenud, peaaegu kangelaslikuks figuuriks. Ka Lääne meedias kajastati Moro püüdlusi õilsalt.
Skandaal jõudis nii kaugele, et 2016. aastal esitati Dilmale umbusaldusavaldus, ametlikuks põhjuseks toodi eelarvesse kantud raha teistmoodi kasutades, kui seda eelarves ette nähti, mis oli põhiseaduse järgi keelatud. Protsessi lõpuks Dilma tagandati ametist ja asemele tuli tema tsentristlik asepresident Michel Temer. Tema asepresidendiks saamise nimel oli tsentristlik PMDB (Brasiilia Demokraatliku Liikumise Partei) nõus liituma PT valimisliiduga. PMDB on Brasiilia suurim partei, mille juured ulatuvad aastasse 1965, mil sõjaväeline diktatuuri saatis vanad parteid laiali, ning moodustas kaks parteid - oma võimu toetamiseks ARENA (Rahvusliku Taassünni Liit), ning kontrollitud opositsiooniks MDB (Brasiilia Demokraatlik Liikumine). Demokraatia tagasituleku ajal oli MDB muutnud ennast PMDB-ks (ning tänaseks tagasi MDB-ks), ning endine suure-telgipartei oli tollal muutumas aina selgemalt tsentristlikumaks, kuid siiski ilma selge ja sõnastatud ideoloogiata. Seega oli PMDB täiuslik partner toetamaks PT-d aastatel 2010 ja 2014, et toestada tsentristlike valijatega PT võimu.
Ehkki Temergi oli omakorda korruptsiooniga seotud ja veel samas juhtumis, otsustasid muud tsentristlikud parteid tema tagandamist mitte toetada, ning ülemkohus mõistis aastal 2017 Temeri õigeks. Lulagi ei pääsenud süüdistustest ja kohtu käest, ning Moro mõistis ta lõpuks vangi kahtlustuste pärast, et talle oli kingitud altkäemaksuna korter. Vasakpoolsete hulgas algas “Lula Livre” kampaania, millega taotleti Lula vabastamist. Samal ajal võttis Lula sihi 2018. aasta presidendivalimistele, tema asepresidendi kandidaadiks sai endine São Paulo linnapea Fernando Haddad. Küll aga otsustas valimiskohus Lula kampaania keelata, ning PT kandidaadiks saigi Haddad, uueks asepresidendi kandidaadiks aga maoistlikke juurtega PCdoB-st (Brasiilia Kommunistlikust Parteist) Manuela d’Avila.
“Brasiilia üle kõigi, Jumal üle kõige”
Bolsonaro oma ametisse vandumise päeval.
Peatugem korraks, sest nüüd peame rääkima Haddadi vastasest 2018. aastal ja Lula vastasest 2022. aastal - Jair Messias Bolsonarost.
Enne aastat 2016 polnud Bolsonaro suurkuju. Ta oli endine sõjaväelane, kes oli teeninud juba 1970ndatest, kellest oli saanud veteranpoliitik. Juba president Collori umbusalduse ajal esitles ta end “sõjaväe huve” esindava parlamendiliikmena, ning ta vahetas parteisid tihti, olles kogu oma poliitilise elu jooksul olnud 10 partei liige ja korra parteitu. Teenides parlamendi alamkojas aastatel 1991-2018 oli ta oma osariigis Rio de Janeiros piisavalt populaarne, et koguda rohkelt hääli, aga ei suutnud paljusid oma kirjutatud eelnõusid seadusteks teha. Tema tõus algas Dilma Rousseffi umbusalduse ajal, mil ta hääletas umbusalduse poolt ja äratas oma kõnega väga palju tähelepanu.
Selline oli Bolsonaro sõnavõtt umbusalduse ajal, tõlgituna eesti keelde:
“Sellel Brasiilia rahvale auväärsel päeval [17. aprill 2016] on nimi, mis läheb ajalukku selle poolest, et kui hästi tehti tööd selles majas. Palju õnne, [alamkoja] president Eduardo Cunha. Nad kaotasid aastal 1964, kaotavad nüüd aastal 2016. Perekonna [nimel] ja laste süütuse nimel klassiruumis, mida PT pole kunagi kaitsnud, kommunismi vastu, meie vabaduse nimel, São Paulo Foorumi vastu, kolonel Carlos Alberto Brilhante Ustra mälestuse nimel, kes oli Dilma Rousseffi hirm, Caxiase armee nimel, meie relvajõudude nimel, et Brasiilia oleks üle kõigi ja et Jumal oleks üle kõige, on minu hääl [umbusalduse] poolt.”
Kuna Lava Jato oli Brasiiliat nii raskelt lõhestanud ja polariseerinud, suutis ta sellele tähelepanule ja üleöisele kuulsusele toetudes alustada oma presidendikampaaniat. Haarates kinni rahva vihast ja frustratsioonist suutis Bolsonaro viia läbi eduka kampaania Haddadi ja mitme muu tsentristliku poliitiku vastu, võites teises voorus 55% häältest. Selle vältel Bolsonarot aga pussitati, mistõttu teise vooru teledebatid jäeti ära.
Brasiilias tekkinud olukord oli 2014. aasta kriisi ja Lava Jato tulemusel muutunud olulisemalt rahutumaks, ning paljud tüdinesid vanadest valikutest, mistõttu sai PSDB allakäik sai 2018. aastal hoo sisse. Tõeliselt parempoolse kandidaadiga ei suutnud PSDB end enam mobiliseerida, ning uuesti kandideerinud Geraldo Alckmin ei suutnud koguda üle 5% häältest. Samal ajal pidi PSDB seni kindlas kantsis São Paulo osariigis, mida PSDB oli valitsenud aastast 1995, toetuma PSDB kandidaat João Doria omakorda Bolsonaro toetusele. Doria on musternäide “mustpeadest”, olles olnud São Paulo linnapeaks valitud aastal 2016, ning enne seda ärimees, kes oli telesaate The Apprentice Brasiilia versiooni O Aprendiz saatejuht aastatel 2009 ja 2010. Ehkki PSDB "valgepead" on alates 1994. aastast suutnud kõik São Paulo osariigi kubernerivalimised ülekaalukalt võita, võitis Doria need 2016. aastal napilt teises voorus ning sedagi Bolsonaro toetajate abiga. Järgnevatel presidendivalimistel otsustas esimest korda PSDB oma kandidaati mitte saata valimistele pärast Doria, kellest oleks pidanud saama presidendikandidaat, ümber kerkinud skandaale. Selle asemel toetas PSDB MDB kandidaati Simone Tebetit, kelle asepresidendikandidaadiks sai PSDB ridadest tulnud tetrapleegikust senaator Mara Gabrilli.
Kuigi PSDB-ga võrreldes tundus Bolsonaro paljudele palju parempoolsem, oli Bolsonaro ise oma seisukohtadelt klassikaline liberaal, keda valiti süsteemi muutmiseks. Ta pani ministriteks alade spetsialistid, kuigi paljud olid sõjaväest. Näiteks teaduse-, tehnoloogia- ja innovatsiooniministriks sai astronaut Marcos Pontes, kes tänavu valiti senaatoriks. Taristuministriks sai Tarcísio de Freitas, endine sõjaväe insener ja DNIT-i (Riikliku Taristuagentuuri) juht. Ka kohtunik, kes viis läbi Lava Jato operatsiooni, mille tulemusena Dilma Rousseff tagandati, Sergio Moro, määrati justiitsministriks. Kuid Bolsonarot tabasid tema valitsemise ajal COVID-19 pandeemia, mida ta pisendas ja naeruvääristas, ning uued põlengud Amazonases, mis viisid rahvusvahelise surveni, eeskätt lääneriikide poolt.
Kuninga tagasitulek
Lula iseseisvuspäeva mälestusel, 2007. Allikas: Ricardo Stuckert/PR - Agência Brasil.
Lula oli samal ajal aga veetnud 580 päeva vanglas. Ta lasti välja. Ametlik põhjus on see, et Moro oli tema üle kohut pidanud Curitibas, aga väideti, et Morol polevat õigust tema üle nende kuritegude eest seal kohut pidada. Sellest lähtuvalt toodi Lula vangist välja, et mõista tema üle väidetavalt kohut Brasilias föderaaltasandil, kuid siis hoopis otsustati, et ta vanus on selleks liiga kõrge ja ta lasti vabaks. Teda ei mõistetud otseselt õigeks ega süütuks, vaid otsustati, et tema üle ei saa selles vanuses kohut mõista. Turud reageerisid Lula vabastamisele kohe negatiivselt, ning Bolsonaro pidi rakendama aina populistlikumat majanduspoliitikat, et saada 2022. aastal Lula legendist jagu.
Näiteks asendas Bolsonaro Bolsa Familia abiprogrammiga Auxilio Brasil, millega saadeti veel rohkem raha Brasiilia vaestele otse kätte. Kuid see ei õnnestunud, ning teises voorus suutis Lula Bolsonarot võita, ehkki noateral - Bolsonaro võitis igas regioonis peale vaese, PT-le lojaalse ja kuritegevusest vaevatud kirde-Brasiilia. Samuti võitis Bolsonaro ühes osariigis rohkem, kui eelmises voorus. Pärast Lula võitu lahvatasid kogu Brasiilias meeleavaldused, kus radikaalsemad osavõtjad nõudsid, et sõjavägi sekkuks olukorda ja viiks läbi riigipöörde. Jäljendades Ottawa vabaduskonvoisid sõitsid rekkamehed linnadesse ja ummistasid liiklust.
Olles jõudnud tänasesse päeva, on olukord muutunud täiesti ettearvamatuks. Hiljuti otsustas Bolsonaro tulemusi ametlikult vaidlustada, mispeale teda trahviti. Kirjutamise ajal meeleavaldused jätkuvad, ning Lula pole veel ametisse astunud, mida ta peaks tegema aastavahetusel. Erinevate osapoolte kaitsjaid ja toetajaid kutsutakse üles oma osapoole võitu kindlustama, mõned üksikud poliitikud on ka otseselt toetanud rekakonvoisid, kuid riigpöördest pole juttu veel olnud. Autoril pole teada, mis tulevikus juhtub, sest olukord praegu alles areneb. Mis iganes ennustusi tehakse praegu, ei pruugi need lähitulevikus vett enam pidada.. Seega peame selles käsitluses piirduma üksnes ajalooga, ning ootama arenguid, millest räägime järgnevas artiklis.
