Kui küsida valgelt, hallipäiselt ja nüüd kuhugi PragerU videote esiplaanile pagendatud (liberaal-)konservatiivselt WASPilt "Miks toimub kultuurilisel areenil vasakpööre?", siis ta vangutab pead, ohkab, ning süüdistab lapsikuid avokaado-võileiva milleniaal-lumehelbekesi, kes keelduvad koristamast oma tuba (nende ülikooli turvatuba koristab seejuures alamakstud latiino) ning õigesti võtmast osa ideede vabast turust. See võluvits tagavat evolutsioonilisel teel tõeste või tõesel alusel kerkinud mõtete ja arusaamade leviku ja kõrge väärtuse ühiskondlike ornamentidena. Oleme juba kirjutanud sellest, miks see pole nii lihtne, kuid lühidalt on probleem võrdväärne bioloogilise evolutsiooni suhtes levinud väärarusaamaga.

Lauses "Survival of the fittest" ei tähenda fitness mingit konkreetset omadust, vaid lihtsalt reproduktiivset edu. Ellu jäävad ja oma geene kannavad edasi need, kes jäävad ellu ja kannavad oma geene edasi. Selle tautoloogia mõistmine pole aga sugugi kasutu. Ideede vabal turul tähendab see seda, et ei valita mitte tõeseid, ega mingi muu reklaamitud kriteeriumi järgi paremaid ideid, vaid lihtsalt neid, mida inimesed meelsamini omaks võtavad. Muidugi, inimene eelistab kanda ideed, mille kohta ta usub, et see on konstrueeritud tõesele alusele, kuid siin see kala peitubki. Teadaolevad valed teevad idee koledaks, aga teadvustamata valedele tugineva idee kandmisest tingitud negatiivsed tagajärjed võivad väljenduda idee viraalsest levikust palju hiljem - ja seda valusamalt.

Võib öelda, et ideede meeldivuse tihti alateadlikul arvustamisel saame tagasi esteetilist laadi hinnangu. "Kas mina olen sellise seisukoha kandjana teistele meeldiv? Kas selle idee teised kandjad esindavad midagi mulle vastuvõetavat või ihaldusväärset? Kas see klapib ilusti juba olemasolevate eelarvamuste ja arusaamadega, mida kannan, moodustades holistilise terviku?" See, kes müüb MMS-i ja kristalliteraapiat müüb ka vanamutikesi ning telegram.ee-d. Valid Reformierakonna - valid endale blondi, ülikonnas poisi, maja Viimsis ja muid ülemkeskklassi voorusi. EKRE tähistab lisaks rahvusliku püsimajäämise ideaalile ka EKRE sõprade klubi. Idee hõlmab oma tähenduslikku lähinaabrust. Poliitilise positsiooni tekkimisel omandab see peagi oma kandjate olemuse tekstuuri. Ostad vannivee, saad lapsukese kaasa.

Ideoloogiad on olemuslikult esteetilised nähtused. Punktikogumiku taga on nägemuslik kvaliteet - kujutagu ta Eestit aastal 2119, taevariiki või liikumist ennast. Kui ideoloogia ilmutab end poliitikaks, mõjutab nägemus kõike, sõnavõttude hääletoonist flaieridisaini eripäradeni. Aga kuhu jääb siis selle sisuline pool: seisukohad, programmipunktid ning eelnõud? Nende kõigi teisendamine õigeks, lihtrahvale seeditavaks ilulist laadi elamuseks ongi erakondade spinnimeistrite ning ajakirjanike töö. Ajakirjanik tekitab "midagi tal sellega oli"-mulje, mis on iga inimese, isegi ajakirjaniku enda hoiakute kujundamisel esmane. Ühiskonnaõpiku ettekujutus nominaalsest liberaaldemokraatiast ei kirjuta küll ette, kuid tihti tugineb põhjendamatule eeldusele, et iga valija on omnikompetentne kodanik, kes saab poliitika sisulisest poolest ise aru. Esiteks keelab seda juba intelligentsi jaotuskõvera kuju, teiseks ega need detailid talle tegelikult eriti huvi pakugi, ja kui pakuvad, siis seda muljete endi najal. Valijale on usaldatud vaid maitseküsimused, ajakirjandus ja nn. kodanikuühiskond on aga kunstikriitikuteks.

Kogu kunstielu kunstikriitikutele ei allu. Kui miski lubamatu on kriitiku kiuste tõeliselt erutav, maksavad inimesed eliidi halvakspanu hinda ja võtavad pala omaks. Siin peitub radikaalse poliitika vajadus markantsuse järele aga ka selle osaks langev kohustus - kui eesmärk pole mängida Overtoni liivakastis, või marginaliseeritult istuda selle äärel, vaid mõjutada eliiti, siis peab kunstitöö vaimustama ka eliidi enda või selleks tõsiselt pürgijate segmenti. Tekkivas paradigmas on sklerootilised preservatiiv-vanaonud ja kontorilesbide psühhootiline sallivus vastamisi tahte triumfi nautivate estlamistlike äärmusmikitistidega ja revolutsiooniliselt pruunikate Mehhiko nibudega. Sajand hiljem naasevad ilu ja häbematus poliitikasse tagasi - vale tahte triumfi labasusest ei saa veenda kõiki, kui vastupidine on tunnetatav. Kõigi banaalsuste saatuseks on ununeda ning taaskord kerkida kriitikute kohale ähvardava varjuna. Liiga hea orienteeruvus banaliteetides on muidugi madala enesehinnangu märk. See ongi paljude vasakliberaalide neurootilisuse alge: nad kardavad värvi naasmist ellu, mille nad on aidanud teha halliks!

Peavoolukonservatismi läbikukkumine on küll seotud pahempoolsete väärtuste abitu omistamisega, kuid ka sellega kaasnenud elujõulise ja seeläbi ilusa hülgamisega tagasihoidliku pomisemise kasuks fiskaalkonservatismi ja kodanikeriigi voorustest. Tänapäeva rahvusliku või konservatiivse mõtte eesrinda ahmiv noor ei ole hingelt funktsionäär, vaid seikleja. Jõuline, häbematult (isegi mitte liiga labaselt) fallotsentriline esteetika on tänavu halva maitse märgiks, kui see ei ole allutatud progressiivsele agendale ning ka siis käiakse sellega ülimalt ettevaatlikult ümber. See ütleb nii mõndagi peavoolumaitse esindajate kohta. Pole siis ime, et ainukesed, kes seda vähegi julgevad puudutada, pälvivad nii ümaraid, mitteähvardavaid vorme jumaldava kognitariaadi halvakspanu kui interneti paremnihilismis üles kasvanud noorte reaktsionääride heakskiidu.

Kui ideede vabal turul on võimalik läbi lüüa nii veenmise kui innustamisega, siis meie räägime viimasest; veenmiskunst on neile, kes pole kuigi innustavad. Veenmine on võimalik mugavustsoonist väljumata, innustamine ei ole. See-eest nõuab veenmine pidevat kontakti üle pika aja, sügav vaimustus võib aga sündida silmapilkselt. See kahesus on küll veidi kunstlik; mõlemat lähenemist tuleb rakendada niivõrd palju, kui võimalik, kuid innustamise säärane eraldamine toob esile ilulise poole osatähtsuse, mida on endast mittehoolitseval inimesel oma sofismide kasuks mugav unustada. Kuid isegi Sokrates ei kiida sellist mugavust heaks.

Juhindudes ülalmainitust, mõned tagasihoidmatud ennustused:

• Kui liberaaldemokraatia jätkub senisel kujul, siis hägustuvad jooned selle ja raskeloomulise pornograafia vahel. Poliitika ei salli tühja kohta - kui nišil on potentsiaali ja ta on lubatav, siis ta ka hõivatakse. Meenutus - esteetiline ei tähenda veel ilus.
• Tuleviku pärandavad narkoparunid, tšetšeenide gängid, amišid ja Saudi naftašeigid. Kui Brüssel ei võta oma vormis eeskuju Rooma Impeeriumist, mis on keskmise eurokraadi füsiognoomilisi karakteristikuid arvesse võttes võimatu, ei hakka EL kunagi kedagi erutama - institutsiooniline inerts saab seetõttu ühel päeval Läänes otsa. See on rohkem tõdemus kõigi asjade lõplikkusest kui alarmistlik diagnoos. Sellises maailmas ellu jäämiseks ei tohi Eesti saada juriidiliseks meelevaldsuseks Euroopa kirdeotsas - kodanikulojaalsus ei ole ehk otsene vale, kuid tugevalt ülehinnatud. Hõimulojaalsus on kodanikulojaalsusest oluliselt tugevam, ning seda tajuvad ülalmainitud pärandajad hästi.
• Mare Tralla tissid jäävad poliitikana mõneks ajaks rippuma oma nooruses tillikarussellil dopamiiniretseptorite läbikõrvetamisest tingitud kibestumisse vajunud veinitädide eneseõigustamise vajadusest ja mõningate sotsiaalteaduskondade lõpetajate läbikukkumisest erasektoris. Teisi tõukab jõledus ja hüsteerika eemale.
• Nii ühiskondliku kui institutsioonilise muutuse ajaühikuks on põlvkond. Inimeste vaated ei muutu, vaid uued inimesed kasvavad peale, kandes endaga oma põlvkonna väärtusruumi. Väärtusruum koosneb omakorda pigem hajusatest pildikestest, kui formuleeritud konkreetsustest. Õnneks on naiivsem osa meie vaenlasi skeitpargifetišistliku rituaali käigus oma silmad sellele sulgenud. Meile jääb ülesanne - olla ilusad, võimsad ja pädevad ning naeruvääristada koledat ja põhjendamatut. Harrastada "seest-välja" poliitikat. Kui see õnnestub, jääb Eesti rahvus ellu.