Žižek on filosoof, kes asub poliitiliselt mitmes pooluses korraga. Ta on üheaegselt vasakradikaalne, kuid ka idaeurooplasele kohaselt poliitiliselt ebakorrektne ja konservatiivide mõistes tervemõistuslik.

Kuna olen aastaid jälginud Žižekit ja teisi vasakpoolseid filosoofe, siis Current Affairsi hiljutise artikli "What is Žižek for?" ajendil tekkis mõte ka temast lõpuks kirjutada. Tolle artikli näol on tegemist kord aastas ilmuva süüdistusartikliga, milles võetakse taas ette Žižeki ilmne reaktsionäärsus, krampliku vasakpuritaanluse puudulikkus ja üldine ükskõiksus akadeemiliste tavade suhtes. Artikkel algab väitega: "The celebrated “leftist” “philosopher” is a racist and reactionary whose intellectual product is worthless. The Left should have nothing to do with him".

Ma ei pööra niivõrd tähelepanu artikli teisele poolele, kus autor kritiseerib Žižeki kirjutamisstiili, ega etteheitele, et ta tekst on samasugune sõnasalat nagu iga teise kontinentaalse filosoofi oma, vaid mind huvitab eelkõige sisuline kriitika.

Mõistagi on artikkel vastikult üleolevas vaimus, kus vastaspoole igat mõtet tõlgendatakse selle kõige karikatuursemal ja totakamal kujul. Autor on Žižeki rassismi näitlustamiseks kopeerinud pika lõigu tema 2016. aasta intervjuust Al Jazeeraga, kus intervjueerija raiub süüdistusi, ei anna Žižekile vastamiseks aega ega soovi kuuldagi, miks Žižekil on üks või teine seisukoht - ta on ksenofoobne üldistaja ja sellega on lugu lõppenud.

Sarnases stiilis ründab ka loo autor Žižekit. Ta võtab lõike, kus Žižek viitab Lääne kultuuri ja islami selgetele erinevustele ning matemaatilise vastunäite stiilis püüab kogu Žižeki argumendi sisu vääraks pöörata, tuues välja kõrge naiste osakaalu Indoneesia tööturul ja selle, et Indoneesia sai esimese naispresidendi varem kui enamik lääneriike. Autor on siinkohal astunud kontiinumi arutlusvea ämbrisse. Ta demonstreerib ilmselget fakti, et inimühiskonnad ei eksisteeri mustvalgetes olekutes, vaid on igal tasandil keerukas kontiinumis, milles religioonile lisaks tuleb arvestada iga riigi etnilist omapära, selle ajalugu, majanduslikku olukorda ja kõigele lisaks riigisiseseid erinevusi. Enamik sotsiaalseid fenomene eksisteerivad normaaljaotusel, nende eelduseks ei ole mustvalged kategooriad.

Siiski ei taha ma odavalt materdada autori lihtsustusi ega tema Žižeki-kompleksi, vaid rääkida sellest, mis tal märkamata jääb. Nimelt on Lääne reaktsionääride ja vasakpoole rahvusvahelisuse koosmõjudest sündinud küllaltki levinud arusaam, et vasakpool esindab kultuurispetsiifikate mahajätmist ning reaktsionäärid Lääne Tõeliste Väärtuste hoidmist, mida ohustab siis modernism, islam jpm. Žižek toob aga sisse olulise paranduse - see universalism ise on Lääne uus kultuur, kohalik spetsiifika ja mitte midagi universaalset. Siin on ka Žižeki-vastase artikli pimekoht. Artikli autor heidab Žižekile ette, et too on kinni nn. kolonialistlikus raamistikus, kus kolmandal maailmal on loomupärane mahajäänud eelsoodumus fašismi, naistevastasuse ja kõige muu humanismile ebameeldiva suunas. Siinkohal seisab autor kolonialismivektori vastasotsas (kuid ometi selle peal!), kus Lääne kohustus on parandada tehtud vead, aidata kolmas maailm Läänega võrdsele elujärjele ning ravida välja meie kurjusest tingitud patriarhaalne ja ksenofoobne pärand. Ta pole ületanud ega pääsenud välja Lääne spetsiifikast, vaid nõuab kolmandalt maailmalt, et nood lähtuksid oma väärtustes samuti Lääne “universalismi” spetsiifikast. Kui mõned neist seda ei tee, siis tegemist on kõigest eranditega, mis ei esinda midagi.

Sellist alandavat suhtumist illustreerib hästi Žižeki lugu sellest, kuidas eristub traditsioonilise pereisa ja postmodernistliku isa tugev ja pehme kontroll. Ütleme, et sul on vanamoeline isa. On pühapäeva pärastlõuna ja sa pead vanaemale külla minema. Vanamoodne ja autoritaane isa ütleb sulle: "Mind ei huvita, kuidas sa sellesse suhtud, sa pead tulema. Me lähme vanaema juurde ja sa käitud korralikult". Sa võid vastu puigelda, midagi hullu sellest ei tule. Aga nüüd oletame, et sul on nn. tolerantne, postmodernne isa. Tema ütleb sulle aga järgnevat: "Sa tead, kui palju vanaema sind armastab, aga sellest hoolimata peaksid teda külastama vaid siis, kui sa tõesti tahad". Iga laps, kes ei ole idioot (ja lapsed ei ole idioodid), teab, et see näiline vaba valik sisaldab salaja veelgi tugevamat nõuet. Mitte ainult ei pea sa vanaema külastama, vaid see peab sulle ka meeldima. See on üks näide sellest, kuidas näiline sallivus ja vaba valik võivad endas varjata märksa tugevamat korda. Ka loo autor on siin postmodernistliku isa rollis, kes erinevalt kolonialismiajast ei too enam tsivilisatsiooni ja Euroopalikke väärtuseid sunniga, vaid kuulutab, et kõik tõelised moslemid ei ole fašistid, seksistlikud ega ühegi muu Lääne praeguse väärtusega vastuolus. Need, kes on, ei esinda tõelist islamit. Kultuuriimperialism on peidetud pastellvärvides lisakihi alla.

Žižeki positsiooni universalismi osas selgitavad järgnevad lõigud ta teosest "The Courage of Hopelessness":

The Western legacy is effectively not just that of (post-)colonial imperialist domination, but also that of the self-critical examination of the violence and exploitation that the West brought to the Third World. The French colonized Haiti, but the French Revolution also provided the ideological foundation for the rebellion that liberated the slaves and established independent Haiti; the process of decolonization was set in motion when the colonized nations demanded for themselves the same rights that the West took for itself. In short, one should never forget that the West provides the very standards by means of which it (as well as its critics) measures its criminal past. We are dealing here with the dialectics of form and content: when colonial countries demand independence and enact the 'return to roots', the very form of this return (that of an independent nation-state) is Western. In its very defeat (losing the colonies), the West thus wins, imposing its social form on the other.

[...]

The European emancipatory legacy cannot be reduced to 'European values' in the predominant ideological sense, i.e., to what our media refer to when they talk about how our values are threatened by Islam; on the contrary, the greatest threat to what is worth saving from the European legacy are today's (anti-immigrant populist) defenders of Europe themselves. Plato's thought is a European event; radical egalitarianism is European; the notion of modern subjectivity is European; communism is a European event if there ever was one. When Marxists celebrate the power of capitalism to disintegrate old communal ties, when they detect in this disintegration the opening of a space for radical emancipation, they speak on behalf of the emancipatory European legacy. That's why Walter Mignolo and other post-colonial anti-eurocentrists attack Badiou and other proponents of communism as all too European: they dismiss the (quite correct) idea of communism being European and, instead of communism, propose as the source of resistance to global capitalism some ancient Asian, Latin American or African traditions. There is a crucial choice to be made here: do we resist global capitalism on behalf of the local traditions it undermines, or do we endorse this power of disintegration and oppose global capitalism on behalf of a universal emancipatory project?

Reaktsionäärile võib see positsioon esialgu tunduda raskesti seeditav, kuna pilt Läänest seostub küllaltki paljudel Prantsuse revolutsioonile eelnenuga: gooti kaarte, Rooma amfiteatrite, olümpiamängude, Euroopa aristokraatia, katedraalide, viikingite, hõimurahvaste ja kõige muu sarnasega, kus kõik eelnev on raamistatud liialdatult muinasjutulikesse värvidesse. Siiski on oluline mõista, et kõik Žižeki nimetatud Euroopalikud fenomenid on tõesti Euroopas alanud ja Euroopa rahvaste seas ka kõige enam levinud.

Sellega seoses tasub meelde tuletada juba veidi klišeeks muutunud aktseleratsionistlikku mõtet, et ainuke väljapääs praegusest süsteemist on sellesse maksimaalselt sisse minna. Huvitaval kombel toimib see põhimõte postmodernistlikul dekonstruktsioonil eriti hästi (mis on Heideggeri esialgse Destruktion'i moonutus, kuid neil paistab siiski olevat sarnane koondepunkt). Selles protsessis on mängus kaks osapoolt: esimene on kultuurikontekst, teine on soov kultuurikontekstist tulenevatest silmaklappidest, teadvustamata eeldustest, keele raamidest jm inimlikest piirangutest vabaneda. Pürgitakse teatava universalismi suunas. Kuid nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus see püüdlus kultuurikontekstist vabaneda on ise tardunud uue kultuurikonteksti tugipunktiks. Selle tulemusel on järgmine loogiline samm ületada universalistlik ületustung ise. Siin on ka Žižeki väärtus parempoolsetele. Ta läks nii sügavale sisse, et tuli teiselt poolt välja - sealt, kus Lääne universalism ja dekonstruktiivsed žestid on taas oma korrektsetes eurotsentrismi raamides.

Žižek näeb kõigest olenemata eurotsentrismi vajalikuna ja universaalsena, kuid tema jaoks ei seisne universaalsus selles, et nendel vaadetel puuduks kultuurikontekst, vaid selles, et olenemata nende väärtuste Euroopa kultuuriruumi spetsiifilisusest võtavad teised rahvad neid omaks (mida lihtsustab oluliselt väärtustega kaasatulev kartesiaanlik subjekt - inimene kui mõtlev, spetsiifilise kehata olend). Siiski näeb ta Hiinas, Singapuris jt mittedemokraatlikes riikides ohtu, sest viimased on suutnud tõestada, et kapitalismi edu on võimalik demokraatiata. Illusioon demokraatia ja kapitalismi lahutamatusest on sellega kadunud.

Mida annab sellest kõigest aga õppida? Eelkõige seda, et dekonstruktiivsed meetodid iseenesest on juba dekonstruktsioonile avatud. Modernsetel vasakpoolsetel ei ole enam võimalik teeselda moraalset ülemvõimu, kuna nende (hoolivus)raamistik laguneb nende enda dekonstruktiivsete meetoditega laiali.

Hea näite leiab Žižeki loengust "Disorder under Heaven", kus ta kritiseerib transsooliste õnnelikkuse üleidealiseerimist, mistõttu kujutatakse utoopiliselt ette, et kui sugu on vahetatud ja sotsiaalne tagakiusamine lõppenud, siis on õnnelikkus paratamatu ning vältimatu. Edukale soovahetusele järgnevad hädad peavad alati olema väliste kiusajate tulemus.

Transideoloogia hüppab olenevalt sihtgrupist vaheldumisi sotsiaalse konstruktsiooni narratiivi ja essentsialismi vahel. Kui propaganda sihtmärgiks on heterod, siis on sugu kergelt muunduv sotsiaalne konstrukt, mida saab tahtmise korral ka üle päeva vahetada. Selle asemel, et sotsiaalkonstruktiivses traditsioonis soovitada soovahetajale lihtsalt oma sünnipärase sooga identifitseerimist, et ära hoida soovahetusega kaasnevaid negatiivseid aspekte, muutub transideoloogia äärmiselt essentsialistlikuks. Järsku tuleb leida endast üles autentne ja kõige õigem versioon iseendast ning siis kõigi takistuste kiuste selle poole rühkida.

Žižek üritab loomulikult leitut parandada vaba determinismi ideega (kõik vabad teod on tehtud tungivast ja möödapääsmatust vajadusest), kuid see idee ise eksisteerib essentsialistlikus metaraamistikus, milles meie kõige autentsemat versiooni esindavad olemuslikud tungid, millele pragmaatiline või teadlik mina ei tohiks vastu töötada. Lisaks tekib küsimus, mis määral on see tungimatu ja möödapääsmatu vajadus tingitud kultuurilisest olukorrast: kas see kangelaslik akt sugu muuta oleks sellises ulatuses levinud ka kultuuris, kus idee transsoolisusest on hetkel moest väljas? Või kui Žižeki mõtet veel laiendada: kas selline transformatsioon, mida esitatakse kui pääseteed kaosest kindlasse ja lõputusse õnne, saab üldse oma utoopilise lõpp-punkti tõttu olla kooskõlas inimese autentseks saamisega, reaalsuse ja selle vigade integreerimisega?

Sellistest dekonstruktiivsetest (tean, et ei tohiks seda sõna nii liberaalselt kasutada) võtetest on palju õppida. Pahempoolsed nördimuspositsioonid ja nendega seotud väärtushierarhiad on peaaegu alati sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on oluliselt haavatavamad dekonstruktsioonile kui füüsilisel jõul, intelligentsusel, haritusel või muudel empiiriliselt kasulikel väärtustel põhinevad hierarhiad. Nõrkuse, hingesegaduse või üldisemalt orjamoraali upitamine kõrgustesse on inimese sõda looduse vastu, millel puudub tugev tagala, millest see vastavate meemide kadumisel jälle üles kasvaks. Kui sellised väärtused on dekonstruktsiooni teel kõikuma löödud, siis nende tagasitulekuks on vaja taas pikalt ehitada meemikompleksi. Siin jälle kena mõte, et pahempool peab meemisõda ja parempool geenisõda, millest lähtuvalt ühe käes on Katedraal (kultuurilise ringkaitseta oleks väga keeruline vaid kultuuril põhinevaid väärtuseid elus hoida) ja teisel sündivus.

Lisaks on vähemalt seni nn. parempoolse pärimuse dekonstruktsioon mõjunud vaid ajutise takistusena. Skandinaavia soolise võrdsuse paradoks näitas, et mida rohkem on ühiskond teinud soolise võrdsuse saavutamiseks, seda enam erinevad meeste ja naiste otsused erialavalikutes. Mida vähem on kultuurilisi kontrolle, seda enam mängivad inimeste otsustes rolli bioloogilised eeldused. Tabula rasa on dekonstrueeritav, bioloogiline reaalsus pole. Ja viimane mängib parempoole kasuks. Pahempoolne lastevastasus, kultuuriliste kontrollide kadumine ja antinatalistliku alatooniga ideoloogiate levik on tekitanud olukorra, kus sündivuse ja konservatiivsuse korrelatsioon aina kasvab [1, 2] (selle ja immigratsiooni seos on ka huvitav).

Žižekit tasubki just seetõttu jälgida, et olenemata oma vasakdogmaatikatest eksib ta pahatihti huvitavate ideede otsa, mille avaldamise osas oleksid teised vasakakadeemikud oluliselt ettevaatlikumad. Kui ta võtab taaskord kriitiliselt ette mõne idee enda poolelt, siis erinevalt patriarhaadi dekonstrueerimisest on sellised näited reaktsionääridele mõistetavamad. Ei teki automaatset kaitserefleksi ning on kergem õppida ja analüüsida, mida ja kuidas ta teeb. "What is Žižek for?" autoril on seetõttu osaliselt õigus. Žižek on tõesti reaktsionäärsete kalduvustega ja kohati toredalt stereotüüpne, kuid see on vaid soovituseks temaga tutvumisel.