Cogito, ergo sum. Või teisisõnu ja tänapäevasemalt, me vormume vastavalt oma mõtte arengule.  Maailmavaade, ümberkaudse erinevad süstematiseeringud, on keeruka mõttetöö tulemus. See on dogmaatika, mis iseloomustab ülekaalukat osa viimaste sajandite dominantsest lääne intelligentsiast.

Sellise intelligentsia kodumaine näide on Ahto Lobjakas, kes on korduvalt väljendanud ideed, et mõtlejaid ei tohi biograafiliselt tõlgendada. Üritusel, kus Lobjakas arutas Heideggeri, läks ta nii kaugele, et Masingu ja Heideggeri seoseid harutades kuulutas ta, et Masingu kõõrdsilmsust ja osalist värvipidemust ei tohi mingil tingimusel seostada ta mõtteloo arenguga isegi juhul, kui autor ise selle seose tegi.

Just siin annab biograafiline tõlgendus kõige parema selgituse sellele, miks intelligendid kipuvad samastama end oma dominantse ja kõige selgemalt välja kujunenud funktsiooniga - mõtlemisega. Puhta mõtte eeldus, olgu see filosoofilise arutluse või empiirilise töö eesmärgil, on seisund, mida kõige paremini kirjeldab idee tabula rasast kui tühjast lehest, millele saab isoleeritult mida tahes tekitada. Kosmiline, isikustamata tühjus, mis on määrimata selle taga peituva isiku loomupärastest pahedest: emotsioonidest, kompleksidest ja muust sarnasest. Sellise seisundi tavaks muutumise korral on kerge projitseerida kujunenud ideaali kõigele, mis pretendeerib sarnasele raamistikule, ning jätta märkamata mõtte biograafilised eeldused.

Heaks näiteks mõtlejast, kelle loomingule andis värvingu ja suuna peamiselt ta füüsiline seisund, on Emil Cioran. Ta kirjutised sündisid melanhoolsetel öödel, mida põhjustas alaline insomnia. Cioran kirjeldas oma olukorda järgnevalt:

"[see on] tragöödia, mis on kestnud palju aastaid ja märkinud mind mu edasiseks eluks. Kõik, mis ma olen kirjutanud, kõik, mida ma olen mõelnud, kõik, mis ma olen välja töötanud, leiab oma päritolu selles tragöödias. Kui ma olin umbes kahekümnene, lõpetasin ma magamise ja näen seda suurima võimaliku tragöödiana. Kõndisin pidevalt tänavatel nagu mingisugune fantoom. Kõik, mida olen hiljem kirjutanud, on nendel öödel välja töötatud."

Samuti on raske ette kujutada Heideggeri mõtteloo omalaadset arengut teistsuguses kontekstis. Heideggeri kodulinn Meßkirch asus metsade vahel, selle elanikud olid konservatiivsed ja religioossed. Ta isa oli kohaliku katoliku kiriku köster ja kuni 28. eluaastani oli ta ise ka katoliiklane. Loomupäraselt väljendas Heidegger oma filosoofias väärtusi, mida võib lihtsustatult pidada konservatiivseks. Ta elas suure osa oma elust mäeonnis, kus ta viljeles peaaegu primitivistlikku elustiili. Kas Heidegger oleks suurlinna elanikuna või Derrida sarnase maailmarändurina tõesti jõudnud oma filosoofias järeldusteni, milleni ta jõudis?

Maailmavaate emergentsus

Carl Jung täheldas India, Ameerika ja Aafrika põlisrahvaid uurides, et religioossete arusaamade kujunemine ei toimu mitte arutluse ega teadliku tahte rakendamise tagajärjel, vaid need kujunevad läbi rituaalsete toimingute, millele lisandub tegevuse mõistmine alles hilisemal toimingu analüüsimisel või ilmutushetke tulemusel. Sama väitis Jonathan Haidt teoses "The righteous mind", milles ta demonstreeris, et esmalt tekib intuitiivne moraalne reaktsioon ning alles seejärel sõnastatav põhjendus.

Augustinus Hippost, üks tähtsamaid kristlikke filosoofe, juurutas juba olemasolevat ideed, et kristlase põhiülesanne on Kristust imiteerida. Kristluses on kesksel kohal usk, et ideaalne maapealne elu seisneb oma tegevusega Kristuse jäljendamises. Ei piisa sellest, kui kristlane signaliseerib õigeid väärtuseid ja jälgib, et ka teised neist lugu peaks.

Selles idees peitub arusaam, et süstematiseering maailmast tekib rolli täitmise, sellesse sisseelamise teel. Kui sa üritad aga rolli elamata ideed üle võtta, siis puudub identiteedi tervikut kinnitav koherentsus. Piiratud töömälu tõttu pole me võimelised mõtlema selliselt, kus kogu maailmataju koos seda kinnitavate ja seletavate mõtetega on komplektina koos kõigi oma muutujatega arvestatud. Seetõttu toimub süstematiseerimine identiteedi tasandil, mitte filosoofilise või analüütilise arutelu saadusel. Piisab sellest, et inimene reageeriks stiimulile, mille tulemusel ilmub identiteedile vastav idee.

Erinevaid teaduskondi ja nende liikmeid ei hoia üldkorras üleinimlik kinnisidee teadusest, vaid nende tööd toetav institutsioon akadeemia näol, mis hoiab ja tugevdab akadeemiku identiteeti läbi korduvate õppejõu ülesannete, perioodiliste teadustööde, õppekultuuri ja akadeemiku rolli toetava keskkonna. Seetõttu on ka idealiseeritud biograafiavaba filosoofia otseselt sõltuv sellisest kontekstist ja isikutest, kelle omavahelisel sobivusel saab kultiveerida niinimetatud puhast mõtlemist.

Ühtlasi ei põhine ühe või teise koolkonna kasuks langetatud valik eranditult kaalutletud analüüsil, vaid ka ideede ligitõmbavusel vastavalt grupikuuluvusele, juurtele ja läbielatud kogemustele. Schopenhaueri pessimistlikku filosoofiat on seetõttu mõistlik vaadelda koos tema üksildase eluviisi ja keeruka taustaga, mille seas oli ka isapoolses suguvõsas levinud vaimsed probleemid. Filosoofia ilmub selle pinnale, ta on post factum ratsionaliseering olemasolevale.

Maailmavaate pärilikkust demonstreeris 2004. aastal Thomas Bouchard. Antud uuringu järgi on kindlate bioloogiliste omadustega inimestel kalduvus eelistada konservatiivset maailmavaadet või olla religioosne. Veel enam: ka kutsealased huvid on suures osas pärilikud. Sel põhjusel ei tohi abstraktset ideeruumi ja selles tehtud valikuid kandjatest eraldada.

Seeläbi tuleb olla ka skeptiline universalistide ja biograafiavastaste osas, kes olenemata eelnevast siiski taotlevad, et nende vaated on eraldiseisvad nende taustast. Derrida juuretus, lapsepõlves kogetud antisemitism Alžeerias ja sotsiaalne isoleeritus olid ta enda sõnul põhjusteks, miks ta pani nii palju rõhku kodeeritud diskrimineerimisele, mis iseloomustab lisaks ta filosoofiat laiemalt. On mõistlik eeldada, et rändrahvastest pärinevad filosoofid rõhutavad eelkõige kõiki ühendavat, isiklikult või oma rahva kogetud tõrjutust kui võõra identiteediga asukohariigile ainuomast.

Pahem- ja parempoolsusest vaadatuna

Peale teist maailmasõda said alguse drastilised muutused pahempoolses filosoofias. Teemakohaselt kõige märgilisemaks muutuseks osutus poststrukturalismi teke, mis seadis kahtluse alla teksti, tähenduste ja neist sõltuvate institutsioonide hierarhilise seotuse põhjendatuse. Poststrukturalistid väitsid, et märkide tähendused on üksteisest lähtuvad, olemuselt ebamäärased ja seetõttu ka kindla tsentri ja hierarhilise struktuurita.

Kui poststrukturalismi kriitika sihiks olid institutsioonid, keeled ja varjatult diskrimineerivad ideekomplektid, siis selle järglaseks saanud intersektsionalism võtab oma sihtmärgiks otseselt autori enda. Erinevalt eelmainitud vastasseisust biograafilistele tõlgendustele, lähtub intersektsionalism ainult autorist ja tema taustast. Siiski eristab intersektsionalistlikku käsitlust siinsest maailmavaate emergentsusest tõsiasi, et selle ainueesmärgiks on eristada rõhujat ja rõhutavat, sellal kui emergentsuskäsitluse eesmärk on tuvastada ideede tekke allikaid.

Ka intersektsionalism lähtub ideest, et igal inimesel on komplekt erinevaid grupiidentiteete ja nende omavahelisi seoseid, millest moodustuvad märkamatult priviligeeritud või marginaliseeritud grupid, kelle vahel kujuneb rõhuja ja rõhutava võimudünaamika.

Parempoolt, enne selle suure osa tabuks muutumist teise maailmasõja tagajärjel, iseloomustas erinevate rahvaste ja tsivilisatsioonide essentsialistlik käsitlus, milles üldinimliku või universaalse filosoofia ja maailmakäsitluse asemel tunnistati, et rahvaste vahel eksisteerivad nii verest kui ka kultuurist lähtuvad erinevused, millest põhjustatuna varieeruvad ka poliitilised korrad ja filosoofilised süsteemid.

Nüüdseks, ajendatuna pahempoole dominantsist akadeemias, on muutunud predominantseks uskumus, et sellised erinevused põhinevad vaid kultuuril. Iga inimene on tegelikult tabula rasa ning kasvanud üles kultuuris, mille aegunud ideed lõhestavad inimesi gruppideks, tekitavad ebavajalikke ja arbitraarseid erinevusi.

Seetõttu tekib küsimus, kas Lobjaka ja teiste modernsete mõtlejate biograafilise käsitluse vastasus põhineb sundreaktsioonil "vabastada" mõtleja aegunud kultuuri ikkest, tahtest olla vaba rõhuvatest kuuluvusvõrgustikest.

Soov olla vaba ajalooikkest ei ole siiski suurte narratiivide- või ajalooülene maailmakäsitlus, vaid on ka ise osa teatud traditsioonist. Ajalooikkega võitlejad on traagilises nõiaringis: nad soovivad vabaneda ikkest, kuid see tahe ise on osa ajaloolisest kontekstist, kindlast kultuurivõrgustikust, institutsionaliseeritud traditsioonist ning toodab selle väljendamisega vaid iket juurde. Poststrukturalistide usk, et ebakindluse olemasolul tuleb tsentrid ja eristuste selgus kõrvale heita, on oma kontekstis samasuguse probleemi ees. Nende kriitika ise moodustab paradoksaalselt tsentri, mis pretendeerib iseenese selgusele.