Kõrgemat teadusrahastust nõudvad profiiliraamid näoraamatus, teadusmarsid ning klišeeks saanud kordamine, kuidas teadus ja ratsionaalne mõtlemine on meie poolel – oponendid aga emotsionaalsed umbluuuskujad. Ometi ei ole valdav osa sääraste väidete ja liikumistega seotud tegelastest ise teadlased, vaid tavalised inimesed, kes soovivad teenida oma sotsiaalsele staatusele plusspunkte teadusega samastumise kaudu. Paha on vaadata. See on vajadus positsioneerida end ajaloos õigele; teaduse poolele. Teadus sümboliseerib midagi kõrgemat pelgast uurimismeetodist ja selle kontekstuaalsetest rakendustest. Teadus esindab endas tõde, ning selle ümber tekkinud sotsiaalsed hierarhiad autoriteetsust.

Sotsiaalne teadus

Ratsionaalse, teadusliku mõtlemise positiivne signaliseerimine on meie ühiskonnas väärtustatud. Õigemini väärtustatakse ornamente, mis tähistavad mõne teaduse ümber tekkinud sotsiaalse hierarhia heakskiitu. Siinkohal on oluline eristada teaduslikkust kui kultuurilist arusaama ja tegelikku teaduslikku meetodit. Teaduslik meetod opereerib kitsaste mudelite ning nende kummutatavusega. Kategooriline mõtlemine on aga juba miski, mida ehitatakse edukaks osutunud mudeli eelduste peale. Teaduslik meetod ei sisalda endast väljastpoolt pärinevaid väärtusi. Kõnealuse protsessi detailid jäävad erialale mitte spetsialiseeruvale inimesele paratamatult mingil tasemel müstiliseks. Tavainimene ei ole võimeline ise hindama meetodit, kuidas mingi teadmiseni jõuti, ning kui ta ka osutub võimeliseks, siis ei ole tal mõistlik selle peale aega kulutada. Selles pole midagi halba. Ratsionaalsel tasandil ei saagi oodata, et inimesed teevad endale selgeks argielus ebavajalikke keerulisi konseptsioone. Küll aga viib see olulise tähelepanekuni - paratamatult usutakse teadlast, mitte teadust.

See ei ole püüe kritiseerida meemide omistamise ja grupiidentiteedi jõustamise mehhanisme. Autoriteedi, siinkohal teadlase, uskumine on väga mõistlik. Seda ka väga intelligentsetel inimestel – kokkuleppelised institutsionaalsed ornamendid ongi mõeldud tähistama seda, et neid kandvate inimeste arvamus on relevantne. Kui teadlane on lisaks ametialasele tiitlile ka muud moodi sümpaatne, näiteks kannab sinuga sarnaseid väärtusi, siis seda rohkem on põhjust olla tema väidetes kindel. Tegemist on sotsiaalselt kõrge staatusega rolliga. Inimesed, kes tahavad midagi uskuda, ent seejuures jääda tõsiseltvõetavaks, valivad oma arvamuse tšempioniks teadlase. Isegi, kui ise ei osata kohe mõnele argumendile vastata, siis kuskil on väljavalitud teadusmees koos oluliste liitlastega - faktide ja loogikaga - kes harimatu massi kohe paika paneks. Peaaegu kõik maailmavaatelised kalduvused suudavad leida teadusest midagi, mis justkui kinnitaks nende memeetilist pagasit. Institutsioonide poolt ornamenteeritud teadusmees on ise grupimõtlemist valideeriv ornament.

Seega erineb teaduse sotsiaalne roll selgelt sellest, mida on võimalik piiritletud teaduslikust meetodist tuletada. Teaduslik mõtlemine on väärikas ning mingi väite või arvamuse seostamine teadusega legitimiseerib seda. Usk teadusesse kui tõe ja väärtuste allikasse on võrdväärne religiooniga. Jumal on meie poolel. Siinkohal ei ole vajalik võrdsustada teadusliku meetodi hüvesid kõikide teiste uskumustega, vaid pigem viidata sellele, et sihikindlaks toimimiseks teatavat kindlustunnet vajav ilmalik inimeseloom paigutab teaduse ajus paratamatult ühte domeeni  tavapärasemas mõistes religiooniga. Sellel on olulised tagajärjed.

Jumal meie poolel

Religioon on alati kandnud inimühiskondades olulist rolli. Ühiskondlikus aspektis ei käi jutt tingimata ühest konkreetsest jumalast või üleloomulikest uskumustest, vaid koosesinevast meemikomplektist (Cup, 2019), mis õigustab teatavaid väärtuseid. Kas neile viidatakse kui üleloomulikule jõule või sekulaarsele konsensusele ei ole siinkohal oluline. Oluline on (ükskõik kui teaduslike) uskumuste roll ja nende pakutav hingerahu - me teame, miks me ajame õiget asja!

Ilmalikes kogukondades viidatakse usule sageli kui klassivõitluses kasutatava manipuleerimisvahendi või nakkavale ajuviirusele, mida religioon tehniliselt muidugi ka on. See ei tähenda aga, nagu tegemist oleks millegi halva või isegi välditavaga. Aju ei ole arenenud otsima absoluutset tõde, vaid lahendama kohasust mõjutavaid probleeme. Seega pole relevantne objektiivne tõde, vaid meemid, mida on ökoloogilistes tingimustes kohane uskuda. Kui teatud meemid mõjutavad teatud käitumist, mis annab teiste indiviidide- või gruppidega võrreldes relatiivse paljunemisedu - siis toimub ka valik nende meemide ja meemikandjate levikuks. Religioosse mõtlemise esinevuse senine universaalne paratamatus viitab selgelt selle kohasust tõstvale mõjule.

Erisus geneetiliselt kohase mõtlemise ja objektiivsusele püüdleva tõe vahel ongi siinkohal kriitiline. Mida suurem ja keerulisem on sotsiaalne kord, seda rohkem süstematiseeritust vajab infovahetus – enam ei piisa ainult tunnetuslikust hierarhiast baasil „tema on karjajuht“. Tekivad eksistentsiaalsed küsimused hierarhia põhjendatuse kohta, mis vajavad lahendust. Lahenduste õigustamiseks kujuneb grupidünaamikas välja eraldi üksus, kes seda mingite reeglite põhjal ka teeb. Selle struktuuri keerukuse kasv on liikunud käsikäes sotsiaalse süsteemi arenguga, alates ürgsest koopašamaanist formaalse prohvetini mäe otsas, kohalikust preestrist kuni ratsionaalsust sümboliseeriva väljavalitud teadusmeheni. Areng toimub moraali arbitreerija tasemel.

Sisuliselt tegeleb religioon abstraktsete küsimustega teemal, kuidas on õige mingis olukorras käituda. Selliseid probleemid vajavad eelkõige sekkumist pikaajalisemate grupi koherentsust mõjutavate otsuste tegemisel. Lühiajaliste, käega katsutavate küsimuste lahendused on meie intuitiivse meele järgi reeglina piisavalt arenenud, kuid mõnikord religioonid fikseerivad ka neid, et legitimiseerida end selle lahenduse loomulikkuse läbi. Selline ühese moraali kehtestamine võimaldab tekitada suurema koherentse grupi, lubades kindlale alamhulgale grupi huvidega vastuollu minevate meemide ja nende kandjate allasurumist. Spetsialiseerumine selles vallas: preestriklass.

Seega delegeerib preester moraali ja võimaldab lahendada probleeme nii, nagu on grupile kasulik. Teadlane pakub tõdesid võrreldavate reeglite järgi, ta üritab olla oma lähenemises maksimaalselt kooskõlaline mingile objektiivsele, süsteemisisesele tõele. Kuigi teadusmehe objektiivne tõde omab ka teisi rakendusi, siis sotsiaalse konsensuse allikana on tal usumeestega analoogne roll.

Teadus(r)evolutsioon

Niisiis on teadusliku meetodi skeptiline olemus vastandatud teadlaste sotsiaalsele rollile, milleks on tõe ja moraali arbitreerimine. Religiooni muutusega vahetub ajudomeeni lookuse sisu, mitte domeen ja selle täidetav ülesanne.

Kuna ratsionaalse mõtlemise võidukäigu võrdkujuks oleva valgustusajastu juured pärinevad kristlikust kultuuriruumist vähemalt sama palju, kui antiigist, siis on relevantne käsitleda teadusrevolutsioonini viinud arenguid just kristliku Euroopa kontekstis. Ringlev karikatuur “pimedast keskajast” ei tee õiglust kristluse rollile teadusliku mõtteloo arengus (Hannam, 2011).

Kristlik maailmakäsitlus andis teatava objektiivse ja distantseeritud mõõtme, milles indiviid surus oma isiklikud ambitsioonid alla, et tegeleda nn. jumala loominguga ja seda kõrvalvaatajana tundma õppida. Kristlik universaalsus aitas kaasa sellele, et otsitaks ühest ja teaduslikku tõlgendust, mitte ei maalitaks ilusaid narratiive. Üldkehtivate tõdede otsimine viis pluralistlike ideede tõrjumiseni ka muudes valdkondades. Levis kausaalne mõtlemine, kus kindlasti millelegi pidi olema põhjus. Üldine, kõikehaarava tõe fetišeerimine.

Tegeleti formaalloogika arendamisega; skolastikud panid aluse mõtlemisele, mille esialgne eesmärk oli selgitada jumala loodut oma objektiivsuses - inimene ise on langenud loomusega degenerant, kelle subjektiivne hinnang on väär. Anselmi ontoloogiline jumalatõestus ja ka Aquinase viis tõestust ei seisnenud müstilise kogemuse saamises, vaid nad püüdsid jumala eksistentsi tõestada loogiliste järelduste abil, mis oleks mõistetav nii paganast Aristotelesele kui kaasaegsele mungale. Ratsionaalne mõtlemine, loogiliselt ühtsed süsteemid ja ka jumala seadmine analüütilisse raamistikku oli seega olemas valgustusajastust palju varem. Ajapikku hääbus varasemalt kesksel kohal oleva jumala olulisus, kuid mõtlemist mõjutavad raamid säilisid.

Iroonilisel kombel toimus koos teadusliku mõtlemise meemievolutsiooniga ka geneetiline valik kristlike meemide järgi (Cup, 2019; Schulz,  Barahmi-Rad, Beauchamp ja Henrich, 2018), mis soosis oma valiksurvetega kristlusega paremini kohanenuid. Seega tuleb isegi kõige teaduslikumas maailmakäsitluses tunnistada, et oleme tõepoolest vormitud kristliku jumala näo järgi, kelle ilmutuse olemus sõltus küll omakorda Euroopa paganate ettekujutustest.

Seega puudub eksplitsiitselt religioonilt teadusele üleminekul tegelikult revolutsiooniline moment, vaid tegemist on sujuva meemievolutsiooniga. Toimunud on skaala ja rõhuasetuste muutus: kohalik rituaal vs pubmed, onn vs kirik ning kirikukoolidest vahetult väljakasvanud ülikoolid. Jumalakesksus nägi haridusasutuste õppekavades enda järk-järgulist hääbumist. Valgustusajastusega seostuvad revolutsioonid olid mõtteloo tulva läbimurrete füüsiline manifestatsioon, mitte järsk memeetiline muutus ise. Jumal suri, kuid tema kantud ühiskondlikud tõed muteerusid edasi. Kosmeetilised muutused - kristlikest väärtustest said euroopalikud/humanistlikud väärtused jne. Memeetilise revolutsiooni müüti võimendas Prantsuse kodanliku revolutsiooni ideoloogiline ambitsioon.

Staatus kohustab

Ratsionaalse mõtlemise sakraliseerimine on seega olnud pikaajaline protsess. Häda peitub selles, et selgelt piiritletud preestriklassi kadumisega kadus ka selle identiteet ning funktsioon. Arvamust legitimiseeriv institutsioon sai detsentraliseeritud ning kandus massidesse.

Ühiskondlikust perspektiivist pole preestriklassi tegelik funktsioon olnud kunagi jumalaga suhtlemine, vaid keskse moraali agregeerimine. Preestriklass peab mõtestama elu ja suunama ühiskonda. Tänapäeval on valgustumise asendanud valgustus ja teadus ning inimesed omistavad endale teaduse kantud detsentraliseeritud autoriteeti täiesti vabalt. Puudub selge sotsiaalse klassiga seotud vastutus. See on probleem.

Pööbel ei peaks üritama ise pühakirja lugeda. Kuigi näiteks piibel ise ehk taotleb kõikehõlmavust ja immanentsi, oli selle asjakohane, kontekstuaalne tõlgendamine kriitiline ühiskondliku stabiilsuse alustala. Isikutele, kellel puudub arusaam laiemast kontekstist ja sotsiaalsest vastutusest, ei tohi usaldada väärtusküsimuste analüüsi. Preestriklassi võib iseloomustada pidev kahtlus, kuid ainult klassisiseselt. Teadus on selle kahtluse teadlik forsseerimine - see kohustab mõtlema abstraktsete probleemide peale, kaaludes seejuures kõiki nurki, kuid nõuab selgelt struktureeritud maailma- ja missioonitaju.

Probleemiks ei ole mitte inimloomuse olemuslik ebateaduslikkus, vaid segadus selle tunnistamisel ning sellest tulenevalt ühiskondliku ühtse väärtuspunkti pidev õõnestamine isikute poolt, kelle sotsiaalne roll on seda väärtust kanda ja kinnitada, kuid kes pole suutnud sinna rolli sisse elada. Korraga on tõde kõik ja eimiski. Koolides õpetatakse usku nn objektiivsesse teaduslikku meetodisse kui ka seda, et tegelikku objektiivsust ja väärtuseid pole siiski olemas. Võetakse religioosselt omaks teadus kui tõe kriteerium, samas jääb alati ajusoppi hädavajalikku kindlustunnet õõnestav nihilistlik meem. Ühiskonna toimimiseks on aga oluline indiviidist kõrgema tõe funktsioon: selleks, et liikuda ühtsete eesmärkide suunas, on hädavajalik enam-vähem ühtne väärtussüsteem. Detsentraliseeritud väärtussüsteemi puhul toimub sisekonflikt ja suuremaid samme ei olda valmis koos astuma.

Ühiskondliku ühise väärtusreferentsi püsimine nõuab teatavat kindlustunnet, usku, et keegi teab, mis on õige. See usk ka tekitatakse. Usk on loomulikult võimsam kui igasugune ratsionaalne kaalutlus, ning alateadlikes suundumustes seega ka domineeriv. Usuvastane võitlus ei kanna vilja, kuid mitte seepärast, et usk on vastasena liiga tugev, vaid seepärast, et sihikule on võimalik võtta vaid religioosse sotsiaalset väljendust. Ning tõtt-öelda võib usk osutuda ka liiga tugevaks vastaseks - demograafilised trendid näitavad selgelt, kuidas eksplitsiitne religioon on väga kohane ka tänapäeval (Kaufmann, 2010). Muidugi on ka teadusliku mõtlemise viljadel selged kohasust tõstvad eelised, näiteks populatsiooni kandelimiidi tõstmine ja tehnoloogilise konkurentsieelise andmine (Cup ja Kranklis, 2019). Oluline on aga sellise mõtlemise kitsendatus kõrgema missioonitundega sotsiaalsetesse klassidesse. Teaduslik meetod aitab teha kaalutletud otsuseid, kuid nende otsuste subjektid toimivad kohaselt tervislikult fatalistlikku hoiakuga. Kahtlus ei ole masse edasiviiv jõud.

Seni, kui religiooni lookus ei ole preesterkonna poolt tunnistatud, ei saa teadlikult suunata usulise iseloomuga sotsiaalseid väärtusi. On tõenäoline, et juba sellise diskursuse olemasolu, mis käsitleb usulist analüütiliselt, õõnestab seda. Seepärast on hädavajalik preestrirolli piiritletus ning teatud ulatuses hermeetilisus. Hetkel on kesksete väärtusküsimuste analüütiline käsitlemine praktiseeritav ka selleks sobimatute isikute poolt, kellel puudub ühiskondlik vastutus, mistõttu on tugeva seda pidurdava sotsiaalse dogma konstrueerimine hädavajalik. Dogma peab käsitlemise lubatavuse kontekstuaalsuse tõttu kandma endas muidugi klassierisuse implikatsiooni. Analüütilised väärtusküsimused peaksid olema usaldatud preestriklassile, kuid see pole võimalik, kui preestriklass ei tea, kes nad on, mida nad peavad tegema, ja mis neid teistest eristab.

Kui me teame, mida me grupina väärtustame, on võimalik suunata eumeemilist valikut selle väärtuse arenguks. Antud valiksurvete üle ei ole võimalik saavutada täielikku kontrolli, kuid struktureeritud väärtused kinnistuvad, ning tekitavad sellega teatavad kaitse- ja kontrollkihid. Olukorras, kus religioosne mõtlemine on detsentraliseeritud ja nagu teaduse puhul, iseend õõnestav, toimub pigem valik kohest, lokaalset mugavust pakkuvatele meemimutatsioonidele (Cup, 2019). Seega tehes end oma mõtlemise religioossest olemusest mitteteadlikuks, kuid olles sellest paratamatult siiski tugevalt mõjutatud, anname käest võimaluse seda aktiivselt suunata ning oleme seega seda avatumad kahjulike meemimutatsioonide sissetungile.

Seega on religiooni detsentraliseerimisega võetud preestriklassi vastutus ja kaotatud aktiivne kontroll meie huvide suhtes ükskõiksete, isereplikeerivate meemide üle (Cup, 2019). Kui kõrgemad väärtused ei ole orienteeritud sisegrupi tulevikule, ning individuaalset sotsiaalset staatust jagatakse omaenda sisegrupi huvide õõnestamise eest (Kranklis, 2019), ei ole süsteem elujõuline. Vaadeldes erinevate religioossete gruppide fertiilsusmustreid on selge, et eksplitsiitse religiooni peitmisüritus kestma ei jää (Kaufmann, 2010). Küll aga on õhus endiselt küsimus - kas meil saab olema teadlik, aktiivne roll tuleviku väärtuste ja arengute suunamisel, või me võtame lihtsalt omaks sissetungivad meemid, mis suudavad end efektiivsemalt meie teadvusesse kinnitada. Jätkusuutlik oleks eelistada esimest.

Viited:

Cup. (2019). Isekas meem ja DNA-õiguslus. Toonela. http://toonela.org/isekas-meem-ja-dna-oiguslus/

Cup,. Kranklis. (2019). Demograafia tume tulevik. Toonela. http://toonela.org/demograafia-tume-tulevik/

Hannam, J. (2011). Science owes much to both Christianity and the Middle Ages. soapboxscience. http://blogs.nature.com/soapboxscience/2011/05/18/science-owes-much-to-both-christianity-and-the-middle-ages

Kaufmann, E. P. (2010). Shall the religious inherit the Earth?: Demography and politics in the twenty-first century. London: Profile Books.

Kranklis. (2019). Väljaspoolsusest. Toonela. http://toonela.org/valjaspoolsusest/

Schulz, J. F., Barahmi-Rad, D., Beauchamp, J.,  Henrich, J. (2018).  The Origins of WEIRD Psychology. https://doi.org/10.31234/osf.io/d6qhu